Omajagu elevust tekitas Valgale kahtlemata 27. augustil 1917. aastal Valga kohale sattunud Saksa lennuk Zeppelin, eesmärgiga visata pomme raudteejaamale. See ei õnnestunud ja Valga jäi suuremate kahjustusteta. Palju on räägitud meie iseseisvumise väljakuulutamisest Pärnus ja sellele järgnevatest ettevõtmistest Tallinnas. Saksa okupatsiooni väed jõudsid 24. veebruaril 1918 nii Tartusse kui ka Pärnusse.

Täiesti erinev oli olukord Valgas. Valka jõudsid esimesed Saksa sõjaväe eelüksused juba 22. veebruari lõuna paiku. Saksa okupatsioonivõim pani siin koheselt maksma range korra ja sõjaväelased karistasid halastamatult iga väiksemagi eksimuse eest. Enne sakslaste tulekut siit lahkunud punakaartlased olid püüdnud linnas hävitada kõike, mis võimalik. Puruks lasti raudtee veereservuaar, põlema pisteti laskemoonaladu Priimetsas, linn oli kohutavas seisukorras.

25. veebruaril 1918. aastal sai linnapeaks ehk bürgermeistriks endine kohtu-uurija Sievers. Senine linnapea K. Ošolins nimetati üheks viiest linnanõunikust. Linnanõunikuks sai teinegi endine linnapea Hans Einer. Kuu hiljem sai aga uueks bürgermeistriks senine Saksa panga direktor Oskar Raue.

Saksa okupatsioonivägede lahkumise järgselt ei jäänud Valgagi kõrvale Vabadussõja sündmustest. Kokkuleppel Läti punaste küttidega lahkusid Saksa okupatsiooniväed Valgast 17. detsembril 1918.

18. detsembri ööl oli võim raudteejaamas ja selle ümbruses mõni tund kaitseliitlaste ja raudteelaste käes, varahommikul langes aga linn ühegi lasuta enamlaste kätte. Vabadussõja ohvriterohke Paju lahingu järgsel päeval, 1. veebruaril 1919. aastal hommikul kell 8 sisenesid linna kuperjanovlased, Soome vabatahtlikud ja soomusronglased. Neile ei osutatud vastupanu. Vastane oli linna maha jätnud ja põgenenud.

Esialgselt võtsid linnas korra hoidmise enda kätte soomlastest vabatahtlikud ja mõni aeg hiljem vahetas neid välja Eesti Rahvaväe 3. polk. Suuri kaotusi kandnud kuperjanovlased ja soomlased jäeti rindejuhataja korraldusel mõneks ajaks puhkama. Soomlaste Põhja Poegade rügemendi staap paigutati „Säde" majja, endise võõrastemaja ruumidesse. Soomusrongide divisjoni staap paiknes aga raudteejaama lähedal vagunites. Hiljem, soomlaste lahkudes, asus soomusrongide juhtkond ümber „Säde" võõrastemajja. Vaatamata sellele, et rinne ei olnud Valgast kuigi kaugel, toimus 24. veebruaril 1919. aastal linnas iseseisvuspäevale pühendatud üritusi hulgaliselt.

Hommikul kell 9 alustati jumalateenistusega linna kirikutes ja piduliku aktusega koolides. Kell 12 viidi Isidori kirikuplatsil läbi Eesti ja Soome sõjameeste pidulik rivistus koos ühiskondlike organisatsioonidega. See saigi paraadide läbiviimise kohaks linnas. Platsile ratsutanud polkovnik Kubbo tervitas sõjaväelasi Eesti Vabariigi esimese aastapäeva puhul. Järgnes pidulik marss läbi linna. Pärast lõunat, kella 15 ajal toimunud rahvakoosolekul „Sädes" loeti kokkutulnutele ette iseseisvusmanifest kõigile Eestimaa rahvastele. Samal päeval toimus rida teisigi üritusi.

Huvitav fakt Valga ajaloost on kindlasti seegi, et neljapäeval, 29. jaanuaril 1920 võttis Valga Linnavalitsus muuhulgas vastu otsuse nimetada ümber seinine Vladimiri tänav Julius Kuperjanovi nimeliseks.

1923. aasta 24. veebruaril, kui tähistati Eesti Vabariigi viiendat aastapäeva, toimus linna garnisoni ja seltskondlike organisatsioonide ühisparaadi järgselt „Sädes" lasteetendus „Saabastega kass" ja õhtul näidend „Koidikul". Õhtu sissetulek läks Vabadussõjas langenute mälestussamba püstitamise heaks. Samal eesmärgil toimusid 24. ja 25. veebruaril Valga linna tänavatel karbikorjandused. Mälestussammas linna pargis ja Priimetsa kalmistul avati 11. oktoobril 1925. aastal.

Vabadussõja mälestussamba taasavamine linna pargis on kavandatud käesoleva aasta 16. augustil ja tänagi on oodatud kõik annetused samba õigeaegseks valmimiseks.