Laine Uibo, Antsla valla vaimse kultuuripärandi pärl
Vaimne kultuuripärand on nagu sotsiaalne kitt, mis liidab inimesed kogukondadeks nii ajas kui ka ruumis. Antsla vallas üheks eredaks vaimse kultuuripärandi kandjaks võime lugeda Laine Uibot. Tema ise on oma elukäigu lühidalt kokku võtnud alljärgnevalt. Sündisin 11. juunil 1930. aastal Luhametsa külas Põdrahaua talus. Meie peres kasvas kolm tütart. Pidime majapidamistöödel abiks olla. Mina aitasin isa põllutöödega, õed aga ema kudumise ja söögitegemisega. Haridusteed alustasin 1939. aastal Lepistu 6-klassilises algkoolis.
Kool asus kodust nelja kilomeetri kaugusel, mis tähendas talvekuude möödasaatmist internaadis. Vahetundidel ja õhtul enne magamaminekut mängisime ringmänge. Kõige populaarsem oli „Peremees võttis naise". Kui pärast sõda tuli algkooli ilus ja noor õpetaja Koidula Kuus, asendusid ringmängud rahvatantsuga. Rahvatantsust sai võõrvõimu ikke all üks eesti kultuuri säilitamise alustugesid. Esineti peamiselt nääripidudel. Meenub esimene rahvatants püünel (nõnda kutsuti saali ülesseatud lava). Olin ainuke, kes tantsis rahvariietes, mis laenutatud Sännast Mändli Juuli käest.
1946. aasta sügisel jätkasin õpinguid Võru keskkoolis seitsmendas klassis. Seal jätkus minu side rahvatantsuga segarühmas Kannel, mida juhendas Linda Malviste. Keskkooli juurde moodustati samal ajal pedagoogiline kool. Läbisin ka selle koolituse ning 1952. aastal suunati mind Antsla keskkooli algklasside õpetajaks. Selleks ajaks olin jäädavalt nakatunud rahvatantsupisikuga. Hakkasin lastele tantsusamme õpetama.
Kuna andsin ka kehalise kasvatuse tunde, õpetasin tunnis märkamatult selgeks rahvatantsu põhisammud ja liikumised. Nii oli üllatus suur, kui peale tunde rahvatantsu õpetades lapsed avastasid tuttavad sammud. Rühma kokkusaamine oli lihtne, sest klassis õppis kuni 35 õpilast.
Peamiselt tantsisidki rühmas ühe klassi õpilased. Korraga õpetasin kahte rühma. Ise tantsisin samal ajal Antsla kultuurimaja segarahvatantsurühmas, mida juhendas Aleksander Pill. Peale tema lahkumist juhendasin sama rühma mõned aastad. Rahvatantsupisikut jagasin veel paljudele teistele. Sel ajal oli kombeks klassidel nääripeol esineda oma kavaga, mille üheks etteasteks oli rahvatants. Sain neile abiks olla. Võib öelda, et õpetasin tantsimist kõigile Antsla põhikooli õpilastele. Keskkooli osas jätkas seda teed õpetaja Helju Ojaots. Rahvatantsu olen veel juhendanud Masina Traktori Jaama noortele ja isegi Antsla miilitsajaoskonnas. Viimased esinesid minu õpetatud tantsuga miilitsate ülevaatusel ja saavutasid esikoha.
Üheks minu kinnisideeks sai lapsed viia Tallinna suurele tantsupeole. Esimesele koolinoorte üldtantsupeole me ei jõudnud, sest puudusid rahvariided ja muusika. 1972. aasta esinejate nimekirjas oli juba ka meie neiduderühm. Ja nõnda kuni 1993. aastani. Ühel klassil õnnestus suursündmusest isegi kolmel korral osa võtta.
Muusikaga on olnud kummalised lood. Alguses oli see üles seatud minu lauluoskusele. Jätsin viisi meelde ja laulsin. Kui puudusid tantsul laulusõnad, kostus suust vaid lala- la. Sageli kasutasin hoopis ka teise laulu sõnu. Juhtus, et lapsed kuulsid tantsumuusikat esimest korda Võrus ülevaatusel esinedes. Aga nad olid tublid ja Tallinna me pääsesime.
Koolil olid head suhted Lenininimelise kolhoosiga, mida juhtis Arvo Taal. Tema pidas lugu meie kultuurilisest liikumisest ja ütles: "Küsige, mida vaja.". Nii ma siis ette kandsingi, milliseid rahvatantsuriideid vajan. Kolhoosist saime raha, ostsime kangad ja koos tööõpetuse õpetajatega õmblesime riided valmis.
Peagi rippusid riidepuul Hargla, Muhu, Häädemeeste ja Pärnu- Jaagupi rahvatantsuriided, mida kandsid 1.-2., 3.-4., 5.-6. ja 7.-8. klassi tantsurühmad. Õpetamise juures pidin arvestama ühe tõega - tempo pidi kogu aeg sees olema, muidu oleksid laste mõtted mujale kaldunud. Seega pidin tegema enne tundi tugevalt eeltööd. Olen aktiivne seminaridel osaleja. Kuigi oskan tantsukirjeldusi lugeda, pean täpselt teadma kus ja kuidas. Eks kohusetunne ja täpsus olegi vist üks vana koolkonna tunnusmärke. Minu pingutustesse on hästi suhtunud ka kool. Väga liigutavad mälestused on 1993. aasta koolinoorte tantsupeo ettevalmistusest.
Tunniplaan koostati nii, et 7. ja 8. klassi tunnid lõpeksid samal ajal. Siis algasid meie rahvatantsuproovid. See tantsupidu jäi ka minule viimaseks, mis lõppes pisaratega. Nii kurb oli sellest mõelda. Hüvasti aga ei jätnud ma laulupidudega, millega sai tehtud algust juba keskkoolipäevilt.
Meenub 1947. aastal Tallinna laulupeole sõit. Meid paigutati loomavagunisse, mille seinad olid eelnevalt sõnnikust puhtaks roogitud. Lahtiste uste ette oli löödud laudlatt, millele värviga kirjutatud „Tegelased". Antsla rajooni ajal laulis kultuurimajas 40liikmeline segakoor. 1960. aastate lõpus, kui Antsla ühendati Võru rajooniga, hakkas inimeste arv kahanema, mis omakorda andis tunda ringide töös. Osalesin viimasel üldlaulupeol teadmisega, et ka see tee on lõpuni käidud. Seetõttu läbisin pika rongkäigugi.
Siiski pole kultuuriga side katkenud. Pärast 1993. aastat andsin seitse aastat koolis tunde asendusõpetajana. Alates 2000. aastast liitusin Sügismeloodiaga, kus laulan ja tantsin ning kui vaja, asendan ka juhendajat.
Energiat on mulle andnud tagasiside, mis on igati positiivne olnud. Olen aru saanud, et minu 82 eluaastat pole kasutult elatud. Elukäiku jäävad meenutama toredad mälestused ja rohkearvuline tantsu-laulupeo rättide ja märkide kogu. Laine elukäik on olnud nii huvitav, et väga raske on seda suruda kokku üksikutesse kirjaridadesse.
Neid lugedes aga ei peaks olema kellelgi kahtlust, et just Laine Uibo on Antsla vallas üks vaimse kultuuripärandi edasikandjaid.
