Tundkem rõõmu vabadusest!
Eesti oli 95 aastat tagasi lootusrikka tuleviku lävel, kõigil oli suur soov ja tahe vabalt ning iseseisvalt oma saatust juhtida ja määrata.
Hakati püstitama endale riiki, kus oleks tore elada, kus valitseks kord ja õiglus. Kätte oli jõudnud aeg, mida eesti rahvas oli aastatuhandeid oodanud ja mida salaja põlvest põlve loodeti saabuvat hoolimata pimedast orjaööst ning võõraste rahvaste vägivallategudest ja valitsusaegadest.
24. veebruaril 1918. aastal saabuski see hetk, mil kõik pirrud kahel otsal lausa lõidki lõkendama ning millal meie eeposekangelane jõudis koju oma lastel õnne tooma.
Sellel päeval kuulutati välja iseseisvus ja kõrgeim võim läks selleks valitud organite kätte, kelleks esialgu oli Päästekomitee ning hiljem ajutine valitsus. Selle nimel olid meie esivanemad valanud palju verd ja higi ning üksnes nende suur soov ja eestimaalasele omane visadus viisid selle täitumiseni. Meile kui järeltulevatele põvedele on nende poolt võidetud vabaduse hoidmine ja kaitsmine kohustuseks ja ma väga usun, et teeme seda kõik puhtast südamest ja rõõmuga.
Meenutage ja mälestage sellel päeval kõiki neid inimesi, kes on võidelnud iseseisva Eesti nimel, mõelge möödunud aegadele ja käidud radadele ning püstitage eesmärgid tulevikuks. Väga tore on näha, et meie vallas on nii palju lastega peresid, mis näitab, et meie rahval on elujõudu.
Nagu on öelnud Lennart Meri: „Meil on olemas Eesti inimesed ja Eesti loodus, kaks väärtust, mille eest meil tuleb hoolitseda ja mida tuleb meil kaitsta." Kuidas ja millistena me neid näha soovime, on meie endi kätes ja selle teostamiseks tuleb meil kokku hoida - nii nagu tegime seda 20.augustil 1991. aastal, millal taastati Eesti iseseisvus.
Elage nii, et kolmekümne aasta pärast oleksite rohkem pettunud asjadest, mida te ei teinud, kui nendest asjadest, mida tegite.
Soovin Teile kõigile meie kodumaa sünnipäeva puhul visadust ja tahet edasi minna ning ärge unustage üksteisemõistmist, armastust, hoolivust ja ühtehoidmist!
Kalev Laast, Keila vallavanem
_________________________________________________________
Sel kuul tähistame 95 aasta möödumist Eesti Vabariigi väljakuulutamisest. Elus kipub ikka nii olema, et mõningaid asju oskame hinnata alles siis, kui oleme neist ilma jäänud. Küllap on nii ka vabadusega. Kuna eestlased pole olude sunnil kõigi nende 95 aasta jooksul vabadust nautida saanud, siis väärtustamegi seda sellevõrra enam - aastapäeva tähistamised Eestimaa erinevates maanurkades on alati veebruari lõpu oluliseks osaks. Siiski lõpevad ühel ajal ka kuitahes toredad pidustused ning argipäevatoimetuste kõrvalt jääb vähe aega vabaduse ja selle väärtuse üle mõtisklemiseks. Õnneks on meie riik üle paarikümne aasta tõesti taas MEIE riik, mitte NENDE oma. Olgugi et mul isiklikult õnnestus eelmist riigikorda suhteliselt vähe kogeda, usun, et selle üle tasub rõõmustada ning seda peatsel pidupäeval teemegi. Natuke murelikuks teeb aga see, et viimasel ajal tundub argistes asjaajamistes seda meie-tunnet kuidagi väheks jääma. Kui riigieelarvet tehakse, siis on omavalitsuste tulumaksuosa justkui meie raha ning riigivalitsemisele kuuluvad vahendid nende omad. Kui omavalitsuste liitmist arutatakse, siis arvatakse meie inimestel olevat ühesugused mured-rõõmud ja nende omadel omakorda teistsugused. Kui on vaja midagi mõistlikku korda saata või mingi kokkukeeratud jama ära klaarida, siis juhtub vahel nii, et kogu aur kulub ametkondade kraaklemisele, kas see on nüüd meie kohustus või nende oma. Küll oleks kena, kui 100. sünnipäeva künnisel see nähtamatu rindejoon meie väikese rahva kujuteldavate leeride vahel hägustuks. Ehk võiks siis loota, et oskame oma vabadusest rohkem rõõmu tunda ega pea olema pidevalt rahulolematud ega ihkama elukoha (olgu see siis suuremas ja uhkemas omavalitsuses või mõnes rikkamas riigis) või valitsuse vahetust.
