Jüri Ott: kui ühineda siis printsiibil, et taastame valla eestiaegse Kullamaa kihelkonna piirides
Aga nagu ikka, kui pidu peetud, algab jälle argipäev. Aeg on lennanud kiiresti ja selle aasta sügisel on taas kohalike omavalitsuste valimised.
Tundub, et lähenevad valimised on ka Läänemaal tekitamas parajat segadust ja arusaamatusi, kohati paanikatki. Mitmeski vallas on tekkinud peataolek ja osade persoonide tegevus on taandunud sellele, et vaja kiiresti midagi ekstraordinaarset teha, et pildile pääseda.
Kui põhitöös-tegevuses midagi eriti ette näidata ei ole, siis on alati hea võimalus hakata rääkima haldusreformist - valdade liitmisest ja lahutamisest, et näidata end reformaatorina.
Asjas poleks midagi uut ja hämmastavat - ikka on kokku heidetud, kui see on osapooltele soodne ja on ka tagasilahutusi kui midagi ikka väga ei istu. Tänane ühinejate seltskond on aga nagu amokki jooksjad, kes püüavad midagi korda saata rekordlühikese ajaga, küsimata eelnevalt arvamust oma elanikelt. Oru valla asjalik ja läbikaalutud ettepanek viis teatud persoonid ekstaasi, millele järgnes tugev pohmelus ja peavalu.
Selline käitumine ongi kaasa toonud selle, et suured ühinemise eestvedajaks hakanud vallad on läbikukkunud. Volinikud (vastupidiselt ametnikele, keda kogu aeg on süüdistatud, et nemad ei soovi ühinemist kuna kaotaksid töökohad), on tõmmanud väga otsustavalt sellisel kujul ühinemisele pidurit, sest valdade elanikud pole neile andnud mandaati selleks, et kaotada otsustamisõigus oma valla elu korraldamise küsimustes.
Ridala, Haapsalu ja Vormsi ütlesid kiirustavale ühinemisele kindla ei. Martna, kes väidab, et tema oleks tahtnud ühte heita eelkõige Ridalaga, sai võimaluse sellise ettekäände taha pugedes aeg maha võtta kuna Ridalat pole enam ametlikult ühinejate ringis. Risti, kes on seni suure võla tõttu praktiliselt kogu selle valitsemisperioodi olnud pankrotieelses seisus, pole kellelegi atraktiivne pruut. Isetegevuslased- aktivistid, kes polnud oma tegevust volikogudega kooskõlastanud (Vormsil astus vallavanem Urmas Pau tagasi, Ridala hääletus oli sisuline umbusaldus volikogu esimehele Olev Peetrisele), ei oska täna midagi arukat oma tegevuse legitiimsuse kohta kosta.
Tekitab hämmastust, üllatust ja küsimusi, mis ja kelle asja aetakse nii suurejooneliselt, kui puudub volikogu toetus. Loodame, et teised põhjavallad tegutsevad targemini ja enne kui hakkavad midagi ametlikult otsustama räägivad rahva ja volikoguga läbi. Kullamaa valla volikogu kontseptsioon on selles osas olnud väga selge ja ühene - kui ühineda siis printsiibil, et taastame valla eestiaegse Kullamaa kihelkonna piirides, kus on väga kauaaegne meie esivanemate jalajälg ja kust tänagi leiavad inimesed põhjust tulla Kullamaale kas postkontorisse, poodi, kalmistule, arsti juurde, juuksurisse või tuua lapsed kooli. Põhipostulaat oleks - kui midagi lõplikult otsustada, peavad plussid ja miinused olema toodud rahva ette vaagimiseks, ainult rahvahääletus annab legitiimse aluse lõppotsuse tegemiseks ja mitte kuidagi teisiti.
Selleks perioodiks (kuni sügiseste valimisteni) on aga igasugune ühinemisküsimus Kullamaa vallas päevakorrast maas, sest ei Martna ega Risti soovinud aasta tagasi meiega seda teemat arutada. Pidades silmas nii riigireformi kui ka haldusreformi temaatikat, tegin juba pea aasta tagasi ettepaneku, et tuleks taastada ajalooline Läänemaa. Harjumaal haakuti selle ideega ja asutati toetusgrupp, sest see oleks andnud võimaluse taastada ka ajalooline Harjumaa. Lühinägelik oleks pikka ajalugu ja meie pärandkultuuri ignoreerida. Läänemaal võeti see idee aga küllalt leigelt vastu. Hoolimata sellest, kas meile on selged või selgusetud, arusaadavad või mittearusaadavad Läänemaa nn. põhjavaldade tormakus, ei ole meie need, kes tahavad või kipuvad kolleege õpetama. Austame nende valikuid ja meetodeid kui need on demokraatlikud, sest see on nende otsustus, kuidas ja kellega ning millise kiirusega ühineda või mitte ühineda. Meie volikogu ja vallavalitsus on otsustanud käituda tasakaalukalt ja arukalt - enne kui iseotsustamine delegeerida kellelegi teisele peame meie vallaelanikena kindlad olema ja aru saama, mis tulu peaks sellest meie valla elanikule tõusma. Peame endalt küsima, kas meie kool jääb alles, kas meie apteek ja perearstisüsteem jääb toimima, mis saab meie kultuurimajast, raamatukogudest, lasteaiast, vallasisesest tasuta transpordist, hetkel valla poolt kogukonna arendamiseks mõeldud toetustest, külaseltside majadest (spordi ja noortetöö, külaliikumised), sotsiaaltoetustest, lumetõrjest ja juba alustatud Liivi tee rekonstrueerimistöödest?
Minu sellesuunalistele küsimustele on vastused olnud täielikult üheülbalised - ühineme ja pärast arutame, pole mõtet hetkel detailidesse laskuda. Mind teeb selline lähenemine vägagi ettevaatlikuks, sest vaesuse ümberjagamisega võib mõni rehepapp ehk maanurk küll osavalt profiiti lõigata, kuid üldist vaesuse-rikkuse indeksit see ei muuda.
Meie boonus on see, et meil on väga head ning meist aru saavad ja tublid naabrid - kaks suurvalda - Märjamaa ja Lihula, kellega meil on mitmeid ühiseid ettevõtmisi, mis eeskujulikult toimivad. Kasvõi näiteks ühistöö läbi AS Matsalu Veevärgi, mille nõukogu esimees on meie abivallavanem Heikki Salm. Samuti kultuuri alased sidemed, haridus ja sotsiaalvaldkonna ning ametnikevahelised otsekontaktid. See kõik annab meile teadmise, äratundmise ja kindlustunde, et koostöö ja partnerite usaldamine ning austamine tagab Läänemaa lõunaregiooni jätkusuutlikkuse.
Lõpetaksin mõttega, et iseolemist ja iseotsustamist kaotada või ära anda on väga kerge, kuid tagasi saada peaaegu võimatu.
