Eelkäijate tähendust elule oskame hinnata vananedes
Noortel meestel olid kaasas pildid ja 1992. aasta augustis tehtud videod. Sukeldusime oma mõtetes juba ununema hakanud aega. Vaatasime kassiarmeed pööningul, lilleaeda ja lõbusaid lapsi redelil roniva koeraga. Korjasime Annaga neid ammuseid marju. Sõime ja jõime seal meiegi... suhu ei saan'd midagi. Video elu-oluga kulges me silme ees. Rõõmus äratundmine haaras kõiki. Täiendavaid seletusi vaadatavale jagasid nüüdseks juba suurteks meesteks sirgunud Erko ja Lauri. Pakkisime koos Annaga «Lada» pagasniku täis sissetehtud talvevarusid ja saatsime pungil täis auto pealinna poole minema. Ootama uut suve.
Üks vägevam kui teine
«Anna on ammu siit läin'd, aga näe, nüüd siin nii kui muiste». Ärmani Anna – nii teda Valmas kutsuti – esines meie ees oma mõnusa huumoriga ja ladusa jutuga ning püüdis meenutada mõnd lorilugu. Mikrofon küll segas, aga ega heal jutustajal lugu tulemata jää. Laul sai ka lauldud. Ju memme mõnusal toonil esitatud jutustused ja omaaegsed laulud, mida ta poistele õpetas, jäid meeltesse kinni. Lauri üritas meid isegi memme õpetatud laulumängu mängima panna, aga seltskonnal oli mõnus istuda, kuulata ja vaadata. Ja Lauri lauliski meelsasti memme õpetatud laulu ja teisi Valma kandis loodud rahvalaule. «Memm ei tahtnud, et teda kutsutaks vana-vanaks. Nii kutsusime teda memmeks». Kui sind ümbritseb hool ja armastus, ei siis tunnegi end vanana.
Sellel kokkutulekul oli ka eellugu. Novembrikuus meenutasime omal ajal kuulsat Valma kalurit Ain Tirkat (1940-2008). Vaadata oli rohkesti häid ülesvõtteid, mis tehtud ajakirjanduse tarvis. Oli pilte juba noorukipõlvest peale, kui algasid spordivõistlused, kus Valma poisid tõid kodustele au oma võitudega. Mitmetel piltidel olid poseerimas võitjatena kaks naabripoissi – Ain Tirka ja Aldo Jaakse, üks vägevam kui teine!
Oli võimalus panna need ilusad pildid Aldo Jaakset iseloomustama internetiportaal GENIs. Kohe reageeris piltidele Erko Õunapuu: «Kas te tundsite mu vanaonu?». Teada saanud, et Valma külamajas meenutame paari päeva pärast Ain Tirka tegemisi kodukandi heaks, avaldas ta kahetsust, et on Soomes ja ei saa kohale tulla, ehkki tahaks. Kohe valmis otsus jälle kokku tulla ja mälestused Jaaksetest kaasa võtta. Lisaks rõõmustas meid teade, et tema noorem vend, Metsatöllu liige Lauri Õunapuu, on samuti valmis tulema pärast bändi Afganistani turneed Valmasse meenutama armsa vanavanamemme juures Võrtsjärve vete piiril veedetud suveaegu.
Nii sai sellest erakordne pühapäev, millest neli tundi oli pühendatud Jaaksetele. Meie eelkäijate tähendust elule oskame hinnata vananedes.
Siit tuleb ka järellugu.
Võlu ja mõju
Võrtsjärvel, sel Emajärvel, on oma võlu ja mõju. Möödunud sajandi kolmekümnendatel elas ja lõi laule neil Võrtsjärve mail Varevälja Otto. Nüüd kaheksakümnendates aastates olev Otto Teearu meenutab meeleliigutusega, kuis kord poisikesepõlves õhtuhämaruses seisis aknal ja kuulatas. Õhtuvaikuses kostuvad hääled eriliselt. Siis on kuulda Varevälja Ottot, kes jalgrattal sõidab ja oma kõlaval häälel laulab Võrtsjärve ääres sündind poisist. See oli nii-ii ilus kuulata! Varevälja Otto oli lahtise olekuga mees, kelle laulud hästi kõlasid.
Siiani on Otto Teearu seda laulu, millel kaugelt rohkem salme oli, ikka ja jälle koosviibimistel laulnud suure hardusega südames. Viimati laulis ta meile külamajas aasta tagasi Vello Küti raamatu «Kilde Valma kandi ajaloost» esitlusel: «Võrtsu ääres olen sündind / ja suureks poisiks sirgunud / Ma oma meelt ja mõtteid köitnud / siin Võrtsujärve lainetel».
