Valu on sõnumitooja, mida maha lüüa pole mõtet

Iga muutus, pööre meie elus sünnib tavaliselt läbi häda, kas läbi füüsilise või vaimse valu, sest valdavalt kükitame me oma mugavustsoonis ja teeme väga vähe, ka siis kui oleme oma olukorras rahulolematud, õnnetud või suisa haiged, ja me ei liiguta end enne kui viimane häda on käes, sest me kardame muutust ja kõike seda, mis sellega kaasneb. Kardame tundmatut.

Nõnda istumegi olukorras, kus vaja oleks muutusi ja siiralt loodame et see ka toimub, kuid me pole selle heaks valmis vähematki tegema. Olukorda, kus me teeme asju vanaviisi aga loodame saada tavapärasest teistsuguseid tulemusi on Albert Einstein nimetanud idiootsuseks. Ainus kindel asi elus on see, et kõik muutub, kui me sellest aru saame, siis on meil kergem lahti lasta ka vanadest harjumustest, mõttemustritest ja kontseptsioonidest ning oleme rohkem avatud ka uue vastuvõtmisele, oleme vabamad eelarvamustest.

Kui lähete lennureisile siis iga kord enne õhku tõusmist tutvustavad stjuardessid reisijatele ohutusreegleid- kui pea kohalt hapnikumask alla langeb, tuleb see kõigepealt endale pähe tõmmata ja alles siis tuleb abistada oma kaasreisijat. Samamoodi kui lennukis, tuleks toimida ka elus. Ei, ärge saage valesti aru, see ei tähenda, et peaks teistest teerulliga üle sõitma, pigem tahan rõhuda sellele, et enesearmastus on üks kõige olulisemaid asju üldse ning see ei võrdu egoismiga, sest erinevalt egost, mis alati soovib laiendada oma piire ja mõjuala väljapoole inimest ennast, piirdub enesearmastus vaid inimese endaga.

Kui me endid ei armasta siis kes veel seda tegema peaks? Oskus seada piire, suutlikkus öelda nii „Jah" kui „Ei" aga ka võime aktsepteerida teisi sellisena nagu nad on, on isikliku heaolu üks vundamente. Kui me oskame hinnata ennast, siis oskame ja suudame ka teisi.