August Martin 120
Kui ma 1981. aasta sügisel Kohtla-Järvele raadiosse tööle asusin, siin astusin sageli lõuna ajal nende poolt läbi. Memm hoolitses selle eest, et tütretütar korralikult kõhu täis saaks ja taat tahtis teada, mida uut kuulukse meediarindel. Loomulikult olid tal selleks ajaks juba kõik päevalehed läbi loetud ja pigem oli tema see, kes infot jagas. Vahel sai memm päris pahaseks ja ütles: „Ära sega vahele, Anne-Mari on minu külaline, sul käib siin neid teisi küll, kellega poliitikat ajada."
Oktoobris tegin taadiga õpetajatepäeva loo päevakajasse Eesti raadios, kus ta rääkis oma esimesest töökohast Kudrukülas. Taat rääkis väga huvitavalt ja lugu tuli uudiste saate jaoks liiga pikk. Püüdsin seda küll lõigata (tol ajal kasutasime lintmakke ja monteerimine käis kääride ja kleeplindiga), aga ju siis eriti ei raatsinud, sest saate toimetaja Tallinnas kirus mind ikka kõvasti. Lugu oli aga kena, sain päris mitu telefonikõnet ja sooviti, et teeksin kunagi taadiga ühe pikema loo, sest tulihingelise koduloo-uurijana oleks tal rääkida olnud väga palju. Ajakirjanik Mati Kalkun (kellega tööruume jagasime), kiitis, et nii hea mäluga inimest kui August Martin, tema tutvusringkonnas teist ei ole.
Lood jäid aga kahjuks lindistamata, sest saatus tahtis teisiti. Plaanisime temaga tööd alustada 1982. aasta sügisel, kui nad memmega Utriast, kus nad suvel olid, tagasi linna elama on jõudnud. Tegelikult läks aga nii, et kui taat 31. augustil korra linna pidi tulema, et eluaegse pedoogina uue õppeaasta alguse pidulikkusest osa saada (Utria maamajas ei oleks ta näinud õpilasi kooli minemas) ja bussipeatusesse hakkas minema, läks memm teda mäe peale saatma ja seal taadi jõuvarud äkki otsa saidki. Korraks kivile puhkama istunud, ei olnud temast enam tõusjat.....
August Martin sündis 4. veebruaril 1893. aastal Jõhvis Vennastekoguduse palvemajas.Tema isa Gustav oli olnud külakoolmeister ja nii oli täiesti ootuspärane, et temastki saaks õpetaja. Pärast Jõhvi ministeeriumikooli lõpetamist 1909. aastal alustaski ta koolmeistrina Kudrukülas. Võib arvata, et olles vaid kuueteistkümne aastane, võis mõnigi õpilane tema eakaaslane olla. Kudrukülas oldud aastaid meenutas ta hiljem suure südamesoojusega.
Kahjuks pidi August Martin kümneks pikaks aastaks Eestimaa tolmu oma jalgadelt pühkima. Juhtus see aga nii, et 1912. aasta talvevaheajal toimus Peterburis I Ülevenemaaline Rahvahariduse kongress, kus muulaste komisjoni tööst võttis osa ka A. Martin ja koos teiste Balti riikide esindajatega nõudis koolidesse emakeelset õpetust. See ei saanud aga tsaarivõimule teps mitte meeldida ja nii võeti talt Baltikumis õpetajana töötamise õigus ära.
Nii asuski ta pikale teekonnale Kaukaasiasse ja pidas kümme aastat koolmeistriametit Ülem-Lindas. Ei ole halba ilma heata või nagu mu vanaema ikka korrata armastas kui midagi viltu läks, et kes teab, milleks see hea oli.
Kliimavahetus mõjus taadile tervendavalt ja tiisikus, mis tema õed maha murdis, pidi tema puhul alla andma. Ka oma tulevase abikaasa Annette Tohveriga tutvus ta Kaukaasias ja tagasi Eestisse tuli juba perekonnaga (oli ka sündinud poeg Lembit), jätkates siin tööd õpetajana.
1931. aastal sai August Martinist Vaivara kihelkonnakooli juhataja. Arvatavasti oleks ta seda ametit tunduvalt kauem pidanud, kui mitte sõda kogu elu pahupidi poleks keeranud.
Olen viimaste kuude jooksul lugenud taadi mälestusi, mille hulgas on ka palju juttu nii tolleaegse Vaivara kultuuri- ja hariduselust, kui ka Vaivara inimestest ja nende elu-olust.
Arvan, et ka praegustel Vaivara valla elanikel oleks huvitav neid mälestusi lugeda ja seepärast otsustasime oma ajalehe toimetusega neid edaspidi ka lehelugejateni tuua. Ehk leiab nii mõnigi nendest mälestustest huvitavaid fakte oma esivanemate ja kodukoha kohta.
