On veebruar...

Hommikud on juba valgemad ja tundub, et selleks korraks on pime aeg jälle kord otsa saanud. Talv aga kestab, olgugi, et praegu vesisevõitu, aga tegelikult me ju ei tea, millised üllatused tal meie jaoks veel varuks on. Korralik tuiski on veel olemata.....

On veebruar.....Aeg aga läheb linnutiivul ja paraku ei pööra me tähelepanu sellele, et midagigi sellest nii kiiresti mööduvast ajast oma mällu talletada, et tulevikus ka järgmised põlvkonnad sellest osa saaksid.

4. veebruaril käisime Alariga taadi haual Jõhvi kalmistul, süütasime laterna tema mälestuseks ja meenutasime temaga koosoldud aegu. Olen tema tööde ja tegemistega viimasel ajal ennast palju paremini kurssi saanud, sest tänu Anne Nurgamaale Iisaku muuseumist valmib raamatuke (mille ilmumist toetab ka meie vald) August Martini elust ja tema paljudest kirjatöödest, tähistamaks tema 120. sünniaastapäeva.

Muide, taadi 75. sünnipäeval jäi üks väga oodatud juubelikingitus 3 päeva hiljaks - lapselapselaps Alar sündis 7. veebruaril....

On veebruar......Vastlapäeva tähistamisel toimus Sinimäel väga mõnus meeskondlik võistlus, kus lisaks tavapärasele orienteerumisele pidi tundma ja teadma ka oma kodukanti.

Nagu selgus, oli huvi asja vastu nii suur, et otsustati korraldada koguni terve sari.

Minul kui kauaaegsel orienteerujal ja värskel koduloo-uurimise huvilisel on väga hea meel, et Tiit Vainura ja Helmi Kaljurand need kaks ala nii kenasti kokku panid ja loodetavasti uue ja huvitava ettevõtmise algatasid. Huvilistest puudu ei peaks tulema...

On veebruar.....24. veebruaril peame kodumaa sünnipäeva. Eesti vabariik on minu pojast pool sajandit vanem ja minu vanaisast veerand sajandit noorem - 95. aastane. On seda vähe või palju? Usun, et piisavalt palju, et sünnipäeva vääriliselt tähistada. Kindlasti on meil kõigil möödunust midagi meenutada, tulevikuks midagi plaanida ja mis peamine, olevikus midagi, mille üle rõõmustada.

Palju õnne!