Margus Mägi: sammume Saaremaal ühe omavalitsuse poole
Selles valguses on minu austus nende inimeste vastu, kes tollel ajal pühendusid oma riigi ehitamisele kas või oma elu hinnaga, tõusnud sõna otseses mõttes taevani.
Aga ma usun siiralt, et kui meie oleksime täna samasuguste valikute ees, kui olid meie kaasmaalased 95 aastat tagasi, siis on ka praegu sellised inimesed kindlasti olemas, kes annaksid kõik meie rahvusriigi eest.
Aitame neid, kes ise hästi hakkama ei saa
Viimastel taasiseseisvumisaastatel on pidevalt kuulda olnud mõnede kaasmaalaste iroonilist küsimust: "Kas me sellist Eestit tahtsimegi?"
Ühest küljest saan nendest inimestest aru - meil on perekondi, kus kaks inimest käib täiskohaga tööl, aga ei saa endale lubada väikese kodu soetamistki või näiteks eakate pension on nii väike, et ei piisa hooldekodu kohamaksu tasumisekski.
Aga riiki me selleks ehitasimegi, et üheskoos solidaarselt aidata neid, kes omadega ise hästi hakkama ei saa. Ja selge on ka see, et rikkus ei tule iseenesest, see kapitaliseerub ikka põlvkonnalt põlvkonnale, see nõuab aega ja riigi poolt soodsate tingimuste loomist.
Ma ei saa aru neist omavalitsusjuhtidest, kes pidevalt kiruvad riiki, et näe, riik ei anna raha ja kui meil raha oleks, küll me siis teeks ja aitaks inimesi.
Kas see ikka on nii? Kui need omavalitsused ei saa hakkama praegustes tingimustes, siis kas nende juhid on ikka kõige õigemad selle raha jaotajad, mis juurde antaks?
Arusaadav on see, et väikestel omavalitsustel ongi raskem hakkama saada - nende kohustused avaliku teenuse pakkumisel on ju samad, mis suurtel omavalitsustel.
Sel juhul peaks mõtlema teistega ühinemisele.
Aga on ka suuri omavalitsusi, kes on nimetamisväärsetes raskustes.
Paljude omavalitsuste põhiline mure on, et kogu eelarve kulub ära jooksvatele kuludele, vabu vahendeid investeerimiseks praktiliselt ei jää.
Paljudel ei ole finantse isegi projektide omaosalusse panustamiseks.
Aga kas need omavalitsused on ise teinud kõik selleks, et kogukonna raha efektiivsemalt kasutada? Ma usun, et selleks on ruumi absoluutselt kõikides omavalitsustes.
Suund tõhusale valitsemisele
Siinkohal tahan tuua eeskujuks Kaarma valla - me oleme selge suuna võtnud efektiivsele valitsemisele: oleme näidanud, et valitsemist ja avalikku teenust saab pakkuda ka siis, kui vähendame oma auto- ja bussiparki kaks korda, me leiame ja otsime pidevalt juurde lahendusi, kuidas saaks vajalikke töid teha vähema arvu inimestega.
Me oleme vaadanud kriitilise pilguga üle kõik oma suuremate ja väiksemate hoonete majandamispõhimõtted - ühesõnaga, me vähendame pidevalt jooksvaid tegevuskulusid, kusjuures eesmärk on samal ajal teenusekvaliteeti parandada.
Tänu sellele on meie investeerimisvõimekus väga oluliselt kasvanud. Näiteks kui 2009. aastal planeeriti investeerimiseks vabu vahendeid Kaarma valla eelarvemahust 8,5%, siis nelja aasta jooksul oleme investeerimise mahu osaga eelarvest jõudnud juba 28%-ni. Ma ei arvesta selle protsendi sisse kooli ehitamiseks võetud laenu ja erinevatest projektidest saadavaid toetussummasid.
Me suudame oma eelarvetuludest investeerida pea kolmandiku!
Kindlasti tekib teil küsimus: kui me nii hästi omadega hakkama saame, siis miks peaks meid huvitama veel ühinemine üheks Saaremaa omavalitsuseks?
Mina olen kindel, et enim võidavad ühe suure omavalitsusega Saaremaal just väikesed ja ääremaa vallad. Kuressaare ja Kuressaare ümbrus ühinemise otsusest ehk tekkivast kokkuhoiust, avaliku teenuse kvaliteedi paranemisest nii väga osa ei saagi. Aga peamine kasu kõikide jaoks tuleb siis, kui suudame Saaremaal tegutsema hakata omavalitsuste piiride üleselt. Tekkiva sünergiaga suudame oma saare ja Eesti riigi tulevikku panustada oluliselt paremini. 2013. aasta on kohalike omavalitsuste valimise aasta.
Soovitan kindlasti teil kõigil sügisel valimistest osa võtta ja langetada valik nende inimeste kasuks, kes on suutelised valitsema, kellel on teadmisi, tegemaks tarku otsuseid, ja kes suudavad meie riiki ehitada nii, et järjest vähem oleks küsijaid, et kas me sellist Eestit tahtsimegi.
