metsikut (őlgedest inimkuju)
valmistama.

Metsikut  peeti vanal ajal mőnedes paikades selliseks toredaks olevuseks, kelle sisse mőeldi ja peideti kőik halvad asjad, siis erilise loitsuvööga kinni seoti ja lőpuks ära pőletati. Mida keegi sel őhtul sinna sisse peitis, jäi igaühe enda teada.

Veidi aega veedeti ka liumäel, tehti kotijooksu ja siis mindigi sooja teed jooma ja omavalmistatud vast-lakukleid nosima.