Vene luuletaja Maria Karamzinal olid Kiviõli juured

Veera Šmith kirjutab ajakirja rubriigis „Vene luule Eestis 20.-30.aastatel Maria Karamzinast (1900-1942), kes eelmise sajandi 30. aastate lõpus avaldas Narvas luulekogumiku „Laegas" („Ковчег"). See kogumik on koostatud Kiviõlis, kus luuletaja koos oma perega elas pikemat aega.

Maria Karamzina elas enne Venemaa oktoobri pööret Peterburis, siis kolis Tsehhimaale. Siis elas koos oma esimese abikaasaga õigusteaduse magister Ivan Grimmiga Tartus. Tartus kohtus Maria Vassili Karamziniga, kellest sai ka Maria teine abikaasa.

See oli suure julguse tunnus, kui ülikoolilinna elu sai asendatud väikese Kiviõli eluoluga. Nimelt sai Vassili Karamzin töökoha põlevkivitehases. Nendest aegadest on pärit ka Maria kirjutised: „Poleks ma siis kohtunud Vassili Aleksandrovitsiga, oleks minu elus olnud ainult esimene abikaasa, ma poleks teadnud, mis on tõeline armastus, ma oleks kogu elu ennast ja oma meest petnud".

Kiviõlis sündisid Karamzinide perekonda kaks poega - Aleksander ja Mihhail. Kiviõlist saadab algaja luuletaja kirja tunnustatud vene kirjanikule, Nobeli laureaadile Buninile kirja, kus palub anda hinnang oma esimestele värssidele.

Kiviõli elus oli tugevalt tunda provintsihõngu, ei olnud raamatuid, ei olnud õigeusukirikut. Jumalateenistused toimusid pühapäevakooli ruumides. Samas tekkis vajadus väljendada oma tundeid luuletustes. 23. veebruaril 1938 kirjas Buninile väljendab Karamzina oma õnnetundeid: „Elan juba kaheksa aastat väga täiusliku elu. Olen abielus õnnelik. Tunnetan, et see õnn on püsiv, tänan Jumalat selle eest". Armastuseteema on ka läbivaks luuletaja kogumikus „Laegas".

Maailmasõja sündmuste eel lahkusid paljud vene intelligendid koos baltisakslastega Eestist. Vassili Karamzin vastas sellistele kutsetele nii: „Mina, vene aadlik, ei sõida kunagi selle hullu Hitleri juurde. Isegi siis, kui Hitler ründab Venemaad". Maria aga rääkis oma tuttavatele, et neil pole vaja karta vene repressioone. Pole ju mees kunagi teeninud Valges armees, ei kuulunud „valgetesse" ühingutesse. Mees tegi tööd tehases ja nõnda teenis elatist.

Vassili arreteeriti veebruaris 1941. 14.juunil arreteeriti ka teised pereliikmed. Maria ja tema laste jaoks lõppes juuniküüditamine Siberis.
Maria Karamzina suri Vassjuganis 17 mail.1942.

Kasutatud ajakirja „Радуга" materjale (1989, nr 8)