Kiri sõbrale: Elu on nii habras, ühel hetkel võib kõik muutunud olla ja oleme ise abivajajad
Kui mu väike lapselaps minult küsis, et miks inimene peab mõtlema ja kas ei saaks elada üldse ilma mõtlemata, siis meenus otsekohe seik pikkade aastate tagant. Vanaema kooris trepil kartuleid ja mina pidin ühe oma rumaluse pärast tema vaateväljas seisma ega tohtinud teiste lastega mängima minna. Nihelesin seal siis ühelt jalalt teisele ja hädaldasin, et olen sellest seismisest väsinud. Vanaema ei teinud mind märkamagi. Jonn kasvas minu sees üha suuremaks, kuni hakkasin igasuguseid küsimusi esitama, kavatsedes vanaema nii kaua tüüdata, kuni ta ära tüdineb ja mul minna laseb. Kangekaelse plikatirtsuna nagu ma olin, pidin ju ennast kuidagi kehtestama! Minu "mikside" jada algas sellega, et miks neid kartuleid koorida vaja on, miks ta siin trepil neid koorima küll peab, kas ma pean veel kaua siin seisma... jne. Koos küsimustega kasvas ka trots. Kuni vanaema mõõt sai täis ja ta käratas - mõtle nüüd natuke ise ka, ära tüüta! Minul oli aga kohe valmis sama küsimus, millega ma oma kirja alustasin - miks ma pean mõtlema, miks kõik inimesed peavad mõtlema? Seekord oli vanaema vastus ootamatult sõbralik: "Seni, kuni inimese jalg tatsub ja suu matsub, ei saa ta olla mõtlemata, sest Taevaisa on inimese nii loonud, et ta peab ise selle eest hoolt kandma, kuhu ta jala maha paneb ja mida ta suhu pistab, aga ilma mõtlemata ei saa teha mitte kumbagi." Praegu kujutan vaimusilmas ette, kuidas vanaema endamisi naeratades mõtles, et järjekordne inimesehakatis on oma maailma avastamise teeotsale jõudnud! Ma ei mäleta, kas ja kui kaua ma selle vastuse üle juurdlesin, aga tean, et ühes koduloo tunnis ma sellesama vanaema tarkusega lagedale tulin ja kuna õpetaja mind ei toetanud, siis said klassikaaslased palju naerda selle üle, et olin vanamoodsalt mõelnud.
Aga oma peaaegu viieaastasele lapselapsele vastasin ma küll seekord oma vanaema sõnadega. Kuigi pean ütlema, et arutelu kujunes oodatust pikemaks. Ja see oli hea! Kuid mu lapselapsel oli ka üks tema arust nipiga küsimus - kas kõik vanaemad on sellepärast targad ja oskavad kõigile küsimustele vastata, et nad on vanad? Kui vastasin, et küllap see nii vist ongi, siis ütles ta, et mul on veel aega targaks saada enne, kui saan üheksakümneviieseks. Nüüd oli minu kord "nipitada" (kuigi teadsin, miks just 95 jutuks tuleb ) ja küsisin, et mis piir see 95 siis on. Sain vastuseks - nemad kõik lasteaias teavad, et Eestimaa on nüüd nii vanaks saanud ja ta on väga tark maa... ja et kas mina siis nii lihtsat asja ei teagi!
Nii palju siis mõtlemisest... Täna, kui seda kirja kirjutan, on üle pika aja üks päikesepaisteline päev ja minule sellest täiesti piisab,et sisemus ja ümbrus saaks rõõmsaks! Veebruar on kinkinud küünlapäeva sula ja vastlapäeva tuisku, aga ka rohkesti rahulikku ilma talverõõmude nautimiseks. Loodetavasti mööduvad meie Vabariigi 95. aastapäeva pidustusedki rahulikult ja rõõmsalt, vaatamata sellele, missugusena näitab ennast ilm! 95 aastat on väärikas iga nii inimesele kui ühele riigile. Sellesse mahub kõike - rõõmu ja muret, armastust ja vihkamist, allaandmist ja uuesti jalule tõusmist... eelkõige tarka mõtlemist. Öeldakse, et kõrgesse vanusesse jõudnud inimene hakkab oma tarkust jälle otsekui ära poetama, muutudes üha enam lapse sarnaseks. Mulle meeldib mõelda, et see paljude eelkäijate tarkus poetub siis ühte suuremasse kogumisse, mis aja möödudes ikka kasvab ja kasvab. Et see kokku korjatud tarkus aitab meie riigil aastatega üha paremaks saada, üha targemini elu korraldada. Meie endi ja järgmiste põlvede heaks...
Kui mu kiri sinuni jõuab, armas sõber, siis on pidupäev küll juba möödas ja jälle argipäevad alanud. Üks minu tuttav armastab öelda, et tühja neist pidudest ja tähtpäevadest, need tulevad ja lähevad, argipäevadega peab hakkama saama! Siiski vajame oma argipäevadesse midagi, mis meid heas mõttes äratab või läbi raputab, olgu see siis ootamatu päikesepaisteline päev nagu täna või hoopiski pidupäeva ootusärevus!
Teadagi, inimese elus on argipäevi kümneid kordi rohkem kui pidupäevi ja elu vajab arukat mõtlemist iga päev. Aga lõputu virisemine ja hädaldamine ei vii meid kuhugi. Ja tänitamine ammugi mitte! Ei ole ehk õige öelda, et mind vihastab, aga kurvastab küll teinekord inimeste ükskõiksus ja vaenulik suhtumine. Kuulsin ühelt emalt, kes oma neljandat last ootab, kuidas see uudis oli tema töökaaslast rabanud nii, et too oleks peaaegu ära "minestanud". Raske olevat ühele lapselegi elamisväärset elu pakkuda, liiati siis neljale. Nii sünnivadki siis lood nagu see hiljutine artikkel ajakirjanduses paljulapselistest peredest, mille peale mõnigi ütles, et ei ole vaja neid aidata - kui jaksavad mõtlematult lapsi teha, siis ärgu kerjaku. Mõtlesin siis, et kas on tõesti nii raske ulatada midagi endast kehvemal järjel inimesele? Kasvõi tänutäheks selle eest, et endal on siiani hästi läinud? Tänu Jumalale, kui on kõik hästi! Elu meie ümber on nii habras, ühel hetkel võib kõik muutunud olla ja oleme ise abivajajad. Võib-olla olen liiat hukkamõistev, mine tea... võib-olla tuleks ennastki lohutada tänapäevase käibefraasiga, et aeg on teistsugune? Vist on ikka inimene ise muutumas teistsuguseks? Üks noor pere ütles, et läheks heameelega kuhugi maale elama, kui riik annaks eluaseme ja maksaks stardiraha. Ja et maal peaks ka siis selline töökoht olema, mis laseks perel vabalt ära elada. Kui küsisin, et mis nad selle vabalt ära elamise all mõtlevad, siis vastus oli - noh, et ei peaks poes sente näpu vahel veeretama. Küsisin, kas nad ise ka maatööd teha tahaks, aiavilja kasvatada või midagi sellist, see oleks ju perele omamoodi lisateenistus mitmekesisema toidulaua näol. Siis sain vastuseks, et kes tänapäeval seda enam teeb, kui kõike on kauplustes saada.
Mina, põline maakas, tundusin endale tõepoolest vanamoelise totuna, kes ei saanud natukestki pihta sellisele maale elama asumise mõttele! Mugavusest ja olesklemisest on saamas otsekui nakkushaigus. Ja siiski õnneks mitte enamusele! Juba käib kauplustes vilgas seemnete varumine ja see annab lootust, et paljudes peredes mõeldakse juba ette, kui mõnus on oma aialapilt esimesed viljad suhu pista ja kui mõnus on neid sügisel kokku koguda! Ja tean pereema, kelle aiamaalt möödunud suvel suures koguses aiavilju ära viidi, kuid kes sellepeale naeratades ütles, et ju siis oli neil võtjatel kõht tühi ja neile seda kraami rohkem vaja kui meile. Ja lubas eeloleval kevadel sedajagu rohkem seemneid maha panna, et jätkuks teistelegi.
Sellised me siis oleme siin 95-aastases riigis! Küllap on meil igaühel oma nägu ja oma tegu, oma olemise tarkus. Aga küllap on meis ka midagi sellist, mis meid sarnaseks teeb ja koos hoiab! Ja annaks Jumal, et see ei kaoks!
