Haljala Noortekeskuse vabatahtlik Kreekast: kas te teate, et teil on mets?
Selle viie ja poole kuuga, mis ma olen olnud Eestis, ma usun, et olen võitnud rohkem, kui ma olen maha jätnud Kreekasse. Ma olen küll kaugel oma kodust, oma vanematest ja sõpradest ning see on minu jaoks küll raske, aga see oligi minu eesmärk õppida iseseisvust ja üksinda hakkama saamist.
Kindlasti paljud teist ootavad, et ma võrdleksin kahte riiki omavahel. Erinevusi on palju, nagu näiteks kultuurid, traditsioonid, inimeste iseloomud ja otse loomulikult ilm, aga kõige olulisem asi, millest olen aru saanud, on see, et kõik inimesed maailmas on sarnased. Igal pool maailmas on rikkad ja vaesed, võimsad ja allaandjad. Samas me kõik arvame sisimas, et me oleme "kõiksuse kuningad".
Eestisse tulles otsustasin, et tahaksin siin elada mõnes väiksemas külas. See otsus tuli sellepärast, et tahtsin pühenduda eneseotsingutele. Selles protsessis olles avastasin, et olen parema meelega lihtsalt õnnelik inimene ja ei pane nii suurt rõhku ei karjäärile ega raha teenimisele. Ma ei taha olla see, kes peab ennast teistele inimestele tõestama, et mul on palju häid omadusi ja oskusi.
Ma ei jää siia igaveseks ja selletõttu üritan ma olla mina ise ning saada sellest võimalusest kõike, mida mulle siin pakkuda on. Kõigele muule lisaks ma töötan lastega ja mulle meeldib see tohutult, sest nad on nii ehedad ja originaalsed. Iga päev ma õpin neilt midagi uut ja ma mängin nendega nagu ma oleksin ise üks suur laps. Sisimas ma tunnengi ennast nii - nagu laps. Paljud neist mõistavad tänu sellele, et ma olen nende sõber, mitte suvaline täiskasvanu. Ma leian, et meil on lastelt palju rohkem õppida kui lastel meilt. Suureks kasvades on neil oma ideoloogiad, mõtted, kinnisideed ja nad ei näe enam reaalsust nii selgelt, samas, kui lastel on puhas mõttemaalim ning nad on õnnelikud ja elujõulised.
Oma viimaste siin veedetud kuudega tahaksin ma jätkata endast kõige kasutu välja juurimist. Arvasin kunagi, et kõik, mis on minu sees, on teemandid, aga leidsin selle asemel hoopis palju prahti.
Igatahes ei taha ma sellele mõelda, et minu tagasimineku kuupäev on nii lähedal. Mul on olnud siin väga ilusad kuud, ma olen saanud tuttavaks paljude inimestega, olen käinud imelistes kohtades (kas te teate, et teil on mets?) ja samuti olen õppinud palju Eesti kohta. Üks nendest asjadest on saun, ma armastan seda! Alguses oli see minu jaoks võõras, aga siis ma sain aru, et see on eestlaste jaoks osa nende igapäeva elust.
