Arvo Maling: kool on väikese inimese töö

Eesti riigis on nii seatud, et iga 7-aastaseks saanud laps peab minema kooli ja omandama 17. eluaastaks põhihariduse. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ütleb, et iga õpilane on kohustatud osalema kooli õppekavas ettenähtud õppes, täitma õpiülesandeid ning omandama teadmisi ja oskusi oma võimete kohaselt. Seega käivad õpilased koolis nagu täiskasvanud tööl. Õpilaste õppetöös osalemist ja edasijõudmist kontrollivad õpetajad nagu tööl tööandjad. Kool ongi väikese inimese ettevalmistamine eluks, kus ta on ise tööandja või töötaja. Samuti paneb seadus vanematele kohustuse suunata oma last ja luua vastavad tingimused nii, et laps täidaks temale seaduse alusel pandud õppimise kohustust.

August Kitzbergi nimelises Gümnaasiumis õpib praegu 350 last, enamus neist on kohusetundlikud ja jõuavad koolis hästi edasi. Kahjuks aga on ka neid, kes õppida ei taha ja koolis käia ei viitsi.  Nende laste ja vanematega tegelemiseks moodustas vallavalitsus koolikohustuse täitmise tagamise komisjoni, mis veebruari keskpaigas tegeles viie õpilasega kolmandast kooliastmest ja nende vanematega. Väikest kokkuvõtet tehes võib öelda, et kõik lapsed, kelle tunnistusel ilutsesid viis kuni kümme puudulikku, ütlesid nagu ühest suust, et nad on laisad ja ei viitsi õppida. Kuigi hilisema jutu käigus väitsid nad, et õpivad iga päev üks kuni kaks tundi. Samas komisjoni istungile eelneval päeval ei olnud ükski neist pidanud vajalikuks koolitükke kodus iseseisvalt õppida. Lapsevanemad, kelle kohus on õpilast suunata õppimisele, jagunesid kahte leeri. Ühed ütlesid, et nad püüavad lapsi aidata ja mõjutada, aga lapsed ei kuula neid. Teised vanemad aga leidsid mitmeid erinevaid objektiivseid ja subjektiivseid põhjusi, miks nende võsukestel on tekkinud võlgnevused või lausa leidsid, et nende tublidele lastele tehakse liiga.

Ammune tõde on see, et aidata saab seda, kes tahab ennast ise aidata. Väga oluline on siin lapsevanema arusaam probleemist ja koostöö kooliga. Ilma selleta on väga raske positiivseid muutusi saavutada. Komisjon määras kõikidele vanematele koos lastega kohustuse töötada 27. veebruariks välja tegevusplaan, kuidas likvideeritakse puudujäägid õppeainetes ning tulevikus suudetakse hoiduda negatiivsetest hinnetest. Tegevusplaan vaadatakse üle ja vajadusel täiendatakse koos kooli psühholoogiga. Lisaks peab vanem koos lapsega igal nädalal korra arutama ja andma tagasisidet kooli sotsiaalpedagoogile, kuidas tegevusplaani on täidetud. Lapsevanema ja lapse kohustus on järgida tegevusplaani ja sellest koolile aru anda,  kuni püsivate positiivsete tulemuste saavutamiseni või selle õppeaasta lõpuni. Loomulikult, kui laps ei ole võimeline tavakoolis saavutama rahuldavaid tulemusi, tuleb ta suunata spetsialistide juurde, kes otsustavad, kas õpilase koht on hoopis erikoolis. Üheksandas klassis käijatele terendab 17-aastaseks saades lõpetamata põhikooli valge tunnistus.  Komisjon arutas ka koolikiusamise juhtumeid. Lepiti kokku, et edaspidi edastab kool koheselt niisuguste juhtumite korral kogutud materjalid politseile ja nendega hakkab tegelema noorsoopolitsei. 

Kool on ettevalmistus eluks, kus tuleb hakkama saada pingelistes ja vähempingelistes olukordades. Kahju on vaadata kui 15-16-aastased noored ei saa aru, et juba ühe-kahe aasta pärast peavad nad hakkama iseseisvalt otsustama ja kui edasi õppida ei viitsi, siis tööle minema. Kas need lapsed muutuvad selle kahe aastaga kohusetundlikumaks? Mida järeldab tööandja, kui ta loeb elulookirjeldusest, et tööletahtjal on põhikool lõpetamata? Kas me vanematena oleme valmis toitma ja andma taskuraha oma kahekümne viie aastasele lapsele, kes pole viimased kaheksa aastat koolis ega tööl käinud? Ärgem istugem käed rüpes - eelkõige lapsevanemad, õpetajad, meie kõigi kohus on lapsi aidata.