2003. aasta Virumaa Teataja on kirjutanud, et hiljuti oma kaheksakümnendat sünnipäeva tähistanud Sõmeru mees Gustav Sune kinnitab, et pillimänguga on ta tegelenud ei rohkem ega vähem kui 67 aastat." Tänaseks on sellele lisandunud veel 10, sest tänavu tähistab vitaalne vanahärra oma 90. aasta juubelit. Sellest, et pillimäng on üks osa tema elust, annab tunnistust samas artiklis väljaöeldud mõte: "Pärast sõda sai siin Sõmeru vallas vist peaaegu kõik noored akordioni saatel paari mängitud," ja pakub, et vähemalt 150 pruutpaari on kindlasti tema lõõtsaviiside saatel tantsu keerutanud. Selgub, et autojuhi, kombaineri ja kaevuriameti kõrval on Gustav ka vahva kirjamees.
"Olen sündinud Virumaal Mahu vallas Koogu külas 9-lapselise perekonna kuuenda lapsena. Koolis käisin Aseri algkoolis, kus juhatajaks oli Villem Nurk, praeguse tuntud kultuuritegelase Ahto Nurga isa. Villem oli väga suurte võimetega pillimees. Ta mängis orelit, viiulit, lõõtspilli ja veel mitmeid teisi pille. Ta seadis oma kooli õpilastest suure orkestri kokku. Ka mina sattusin sinna. Sealt sai alguse minu pillimehetee mis jätkub praegugi veel päris aktiivsel tasemel."
Selliselt on Gustav Sune alustanud oma memuaare, mis ilmusid ajakirjast Võitluse Teedel nr. 5 (47) 2004 ja mis oli Eesti Leegioni Veteranide Virumaa Klubi väljaanne (1993-2005) ning jätkab:
"1943. aasta 6. märtsil tähistasin oma kahekümnendat sünnipäeva ja kohe selle järel sain kutse Rakvere sõjaväekomissariaati ilmumiseks. Pärast med. komisjoni läbimist, kus mind igati rivikõlblikuks tunnistati, anti valida, kas astun lõpliku võidu saavutamisele kaasaaitamiseks riigi tööteenistusse (s.t lähen labidaga sõtta), või valin vastmoodustatud Eesti Leegioni formeeringu. Nagu suurem enamus kutsututest valisin ka mina Eesti Leegioni. Oli ju selge, et ainult sealt on võimalik saada relv, millega võimalik meie kodumaal hävitustööd teinud punaterrori tagasituleku vastu võidelda."
Kirjeldades väljaõpet Poola Heidelaagris, esimest lahingukogemust, haavatasaamist, Ausbilderi ametit Kloogal jõuab ta oma meenutustes valikuteni.
"Jõudsid kätte õnnetud septembrikuu päevad. Punaväed murdsid Tartu rindest läbi ja Sinimägede kaitseliin tuli kottisattumise ohu vältimiseks maha jätta. Meid ootasid Eestimaalt äraviimiseks Paldiski sadamas laevad. Meie 15-meheline õpetajate kaader eesotsas kompanii ülema Untersturmführer Lemsaluga laevale ei läinud. Leidsime, et just nüüd on kõigi relvakandvate Eesti sõdurite kodumaale jäämine eriti vajalik. Ehk suudame just nüüd avanevas olukorras saavutada oma suurima soovi täitumise - taas jalule seada iseseisva Eesti Vabariigi."
Jätkub kodutee, mille kirjeldamise Gustav lõpetab järgmiselt:
"Minu kojutulek võttis kaks nädalat aega. Mingeid isikuid tõendavaid dokumente mul ei olnud ja paratamatult tuli end võimudele üles anda. Ajutiselt sain Kiviõli tehasesse tööle seal juba töötava kolme vanema venna abil, aga juba 1. novembril 1944. aastal saime kõik kutse Rakvere sõjaväekomissariaati ilmumiseks. Kaks vanimat venda lasti tööle tagasi, üks võeti tegevväkke ja saadeti Kuramaale Vene vägede koosseisu, aga mind määrati kaheks aastaks karistustöödele. Nii sattusin kaevuriks Ubja allmaakaevandusse.
Kui karistusaeg möödus, olin vaba mees. Kohtusin siis Ubjas suure lasteperega. Armusin pere 16-aastasesse tüdrukusse ja me abiellusime. Jäin vabatahtlikult karistustöödele edasi.
Abielu Ubjast leitud abikaasaga on õnnelikult kestnud tänapäevani."
Tänapäevani on kestnud ka Gustavi pillimehetee. Suuremate ülesastumise puhul on ta ikka koos Törtsu poistega laval - elurõõmus, särav ja naeratav. Õnne ja tervist veel paljudeks päevadeks!