Näod ütlevad kõik, sõnu polegi vaja
Jennyl on kindlamaks astumiseks suusakepid käes ja ta lubab need kuraasikalt sauna ka kaasa võtta. „Muidugi, kus sa need kepid siis jätad?! Saunata ikka keppe ka!" kiidab Mari rõõmsalt takka.
Kõigepealt pessu, siis basseini treeningule, siis pessu ja kes tahab, võtab viimaks veel leili ka, tutvustab Mari järgmist paari tundi tervisekeskuses ja lisab lustakalt: „Ja kui jõuame, paneme lõpuks riidesse."
Vesiaeroobika on Võru valla eakate seas populaarne: tullakse metsade tagant Puigalt ja Parksepalt, ühe kandi naised kenasti ühte autosse koondunud. Tõsi, paar meest ei põlga ka naiste seltsi ja teevad kolmveerand tundi diskorütmis vees liikumist entusiastlikult kaasa.
Kokku võib sel päeval basseinis loendada üle 25 peanupu. „Siin ei olegi sõnu vaja - vaadake naiste nägusid basseinis," kostab üks ujulasse suundujatest küsimuse peale, mida vees liikumine annab.
„Nüüd, kui ma tööl enam ei käi, tunnen, et pean kohe siia tulema. See paneb rühi paika ja seltskond on ka väga hea," täiendab Linda eelöeldut.
Vesiaeroobikatrenni on tervisekeskus eakatele vallaelanikele pakkunud ligi viis aastat. Viimased aastad on juhendaja olnud Vilja Ruuda. Tema sõnul on tegu väga vitaalse seltskonnaga. Mõnigi, kel polnud ujumisoskust, on selle aja sees veehirmust üle saanud, püsib vee peal ning on koguni vettehingamise ära õppinud - see tähendab, et sisse hingab vee peal ja välja vee all.
Jenny on siin just üks hea näide. Ta ei tee ka oma 86 eluaastast saladust. Arst soovitas tal nädalas ühe korra asemel kaks korda vees võimlemas käia ja... mõeldud- tehtud. Nii ongi.
Kui jutt ujumaõppimisele läheb, kohmetub Jenny pisut ja arvab, et seda ta ehk enam ette ei võta, sest varsti tuleb nagunii ära minna...
„Midagi ei lähe sa ära, lähed hoopis vette," teeb Vilja Ruuda niisugusele haledale jutule konkreetse lõpu.
Rütmikas muusika täidab ujula ja trenn algab. Endalgi hakkavad basseini veerel tegevust jälgides tallad tatsuma ja õlad nõksuma. Reipalt kostab kõlarist ingliskeelne „muuvistaar, muuvistaar..." ning vees olijate nägu on hüplemisest naerul. Naeruturtse tuleb võimlejate huulilt ka siis, kui pilk kõrval pingutava kaaslase püüdlikul ilmel pidama jääb.
Vees saab muuvistaariks
Tempo on selline, et isegi kuival maal keksides peaks peagi laupa kuivatama, mis siis veel veetakistusest rääkida.
Kui soojendus tehtud, võetaks appi „nuudlid" - vahendid, millega saab hulganisti eri lihasgruppidele mõel dud harjutusi sooritada.
„Kiiremini!" ei pelga treener vahel ergutada. „Tubli, tubli!"
„Ära pigista „nuudlit"!" õpetab ta ka õiget toonust hoidma.
Vilja Ruuda ei ole oma juhendatavate kiitmisega kitsi.
„Nad mõtlevad kaasa ja pakuvad ise ka harjutusi välja.
Nii on mõni harjutus pakkuja järgi nimegi saanud - Malle harjutus jne," ütleb ta. Üle poole treeningust on seljataga, aga keegi ei piilu kella poole - et millal ometi võib rahulikult hingata ja täie õigusega veest välja ronida.
Siis tulebki tunni käigus pööre: kõige lõppu jäävad meloodilise muusika saatel venitusharjutused. Kui Vilja Ruuda tunni reipalt kokku võtab, kõlab basseinist tänuaplaus ja õhetav treeningurühm valgub ujulast duši alla ja sauna lõdvestuma.
Paljudega kohtutakse juba neljapäeval, kui on eakate võimlemistrenn.
Veest välja vupsanud, tahab Mari ühe olulise täpsustuse teha: suurem jagu vesivõimlejatest on klubi Häitsmed liikmed. Peale trenni seovad neid teisedki ettevõtmised.
Hiljaaegu tähistati koos vastlapäeva ja sõbrapäeva, ikka peetakse meeles klubiliste sünnipäevi jne.
Aga teisipäevane vesiaeroobika on muidugi üks peamine koht, kus end mõnusalt tunda ja muu hulgas suhelda saab. „Mõnikord oleme siin nii ülemeelikud," avaldab Mari ja teeb lausa motoks sobiva kokkuvõtte: „Eks naerame siis, kui lõbus on."
