Piimatootmise kolm vaala
Mullu ületas Eesti keskmine piimatoodang
8 tonni. Üks põhjusi on see, et Eesti piimatootjat iseloomustab innovaatilisus – õpihimu ja kõige uue kiire kasutuselevõtt. Kuigi pangad nimetavad seda aeg-ajalt üleinvesteerimiseks.
Tehti ju ka Vene ajal silo nime all auguheina, ent niipea, kui Eesti teadlased ja põllumehed said välismaal kogemusi kaasaegsest söödatootmisest, kasutati need ära. Silotehnoloogiat ja -masinaid uuendasid tootjad kohe, kui selleks raha tekkis. Isiklikest kogemustest tean, et üleminek heina söötmiselt silole, isegi kui see oli hekseldamata, muljumata ning tehtud kindlustuslisandita, tõstis karja piimatoodangut tonni jagu.
Kui Soomes hakati eelmise aastatuhande lõpul ehitama külmlautu, leidus palju skeptikuid. Aga juba aastal 2002 tegi Torma POÜ juht Ahto Vili esimesena julge sammu, ehitades oma karjale kaasaegse vabapidamisega külmlauda. Praegu on Torma kari oma tootlikkuselt Eestis 8. kohal.
Edetabeli kümnes, OÜ Männiku Piim juht Avo Samarüütel on oma karja robotitega lüpsnud juba üle viie aasta. Keskmine toodang on 10,4 tonni ning kogenud põllumees õpib järjest juurde.
Eestis on kättesaadav maailma tipp-aretusmaterjal, ent edukaks aretuseks ei piisa vaid parima sperma kasutamisest. Aretus nõuab karjas toimuva pidevat jälgimist ning jõudluskontrolli andmete analüüsi.
Kuna tegin aastaid oma farmis jõudluskontrollitööd, tean, et selle õiguse saamiseks peab olema tegevusluba. Loa saamine nõuab terminite, tehnoloogia ning matemaatiliste arvutuste äraõppimist ja seda tuleb iga kahe aasta tagant uuendada. Seda teevad kõik assistendid Eesti kõikides farmides ja tänu sellele on meie jõudluskontroll usaldusväärne.
Tundub, et piimatootmise kolm vaala – söötmine, pidamine ja aretus – on hästi tasakaalu saadud.