Nimetan laulunimed, et saaksite aimu, millest 9- ja 10- aastased lapsed laulavad; Carolin Nurme „Tahan vanaema juurde", Lydia Rüütel „Armastuse võrk", Lisanna Maasikas „Minu suvi", Inge-Liis Mölder „Sõbraplaneet", Eliise Nikker „Maiustuste peitus". Üks laul toredam kui teine, igal oma austaja, sai selgeks, kui esinesime nädala alguses oma koolile ja Risti Lasteaiast külla tulnud sõbrakestele. Koos autoritega laulsid ja saatsid pilledel ka Saara Jaanisk ning Tiina Liiv. Igal õpilasel oli oma laulu saatepartiis kandev roll, oli abiks siis klaver, plokkflööt, kellamäng või ksülofon, lisaks veel rütmipille ja ajuti kitarr õpetaja käes.

Kust selline laululoomise huvi? Sügisel osalesime Viljandi Jaani koguduse korraldatud „Päikeselaulu" konkursil, sest eelmisel kevadel oli meil klassitunnis sündinud ühisloominguna neljandas, poisteklassis „Jalgpallipoisid" ning kolmandas „Ema, sa kallis". Esinemine läks väga edukalt, aga kõige vägevam oli elamus, mille saime 24-le fantastilisele laulule kaasaelamisest. Sestap ei imestanudki väga, kui minu üleskutset, asuda pillitunnis laulu tegema järgis kolm pilliõppijat ja siis veel kaks tublit ansambli liiget.

Õpetajana oli minu roll suunata tegevuste järjekorda ning vastloodud värsi- ja noodiread sekretärina kirja panna. See oli lühike eellugu, kuid „Südamelaul 2013" lõppes meile nii, et Lydia Rüüteli „Armastuse võrk" tunnistati kuni 12 aastaste kategoorias parimaks. Üks eripreemia jagus ka õpetajale, allakirjutanule, kõige enam noori lootusi võistlema toomise eest.