Väike vigadeparandus ja veel mõned mõtted keeleõppest
Tulles aga tagasi keeleõppe juurde ja eriti silmas pidades LAK-õpet (lõimitud aine- ja keeleõpe, inglise keeles CLIL), siis Tallinna Saksa Gümnaasiumis tahavad nad just reaal- ja loodusainete taset parandada, andes rohkem tunde neile ainetele ja samas tagades heal tasemel keeleõppe. Loomulikult tähendab see, et võõrkeeleõpet tuleb alustada üsna varakult ja selle edukuse kohta on tõendeid ka Eesti koolidest.
Nagu eelmises artiklis ütlesin, et kui võõrkeeleõpet varem ja intensiivsemalt alustada, annab see võimaluse hiljem keeletunde vähendada, et teistele ainetele rohkem ruumi teha.
Kõige olulisemaks faktiks keeleõppe puhul pean aga seda, et keel on meedium. Selle kaudu saab inimene infot, tarbib seda ja väljendab end. Keeleõpe ei tohiks olla „asi iseenesest", sel peaks olema väljund ja eesmärk. Kui õpilase keeleoskus on juba piisavalt hea, peaks tal olema võimalus seda kuidagi rakendada, keelega midagi teha.
Võimaluse pakubki talle LAK-õpe. Selle asemel, et õpilastele põhikoolis neli tundi inglise keelt õpetada, võiks olla kaks keeletundi ja kaks LAK tundi. Näiteks geograafia või ajalugu või midagi muud inglise keeles. Uskuge, sellest on rohkem kasu kui paljast grammatikatuupimisest!
Et sain ka veidi tagasisidet oma eelmise artikli kohta - kuigi oleks rohkem soovinud -, siis veel paar märkust. Kas liigne inglise keele või ükskõik mis muu võõrkeele õppimine ei hakka segama või rikkuma emakeeleoskust? Mina usun, et ei hakka.
Toon paar näidet. Kes meist ei mäleta ajakirjanduses loobitud väljendit „milline ülbus ja arrogantsus". Keeleõpetajana vaatan suu ammuli ja mõtlen, kas siin on probleem halvas keeleoskuses või intelligentsuses? Keegi ei ütleks ju: „Milline ülbus ja ülbus." Ja ma ei räägi siin ju „eestikeelsetest" väljenditest, nagu „unnessessaarne" või „unimportantne"!
Haritud ja intelligentne inimene oskab väga hästi oma emakeelt ning ei risusta seda laenatud võõrsõnadega, kui selleks vajadust pole ja ilus eestikeelne sõna olemas on. Näen keeletundides kõvasti vaeva, nõudes õpilastelt ilusat eestikeelset vastet võõrsõnadele. Näiteks tolerant = tolerantne pole hea, salliv on palju parem.
Samuti kerkis esile järgmiste võõrkeelte õppimine ja nende tasemed. Üks Euroopa Liidu keelealastest eesmärkidest on, et kõik Euroopa Liidu kodanikud oskavad vähemalt kahte võõrkeelt.
Maades, kus on mitu riigikeelt, ei ole selle saavutamine tavaliselt keeruline, ent meie peame ise keelekeskkonna looma, et õpilased saaksid keelt omandada - see ei võrdu sõnaga „õppida". Teine võõrkeel võiks tulla juurde samuti pisut varem ja pisut mängulisemalt. Näiteks vene keele tähestik ja kõla vajavad aega harjumiseks ning mängude-laulude abil pisut varem alustades oleks ka õpilaste vene keele tase parem.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et arvestades uusi tuuli ja tuliseid vaidlusi hariduse vallas, võib arvata, et muutused on tulekul. Kõik inimesed on kooli ja haridusega kuidagi seotud kas õpilase, vilistlase või lapsevanemana, ja me kõik tahame, et lastel oleks koolis hea ja et nende haridus vastaks 21. sajandi vajadustele. Loodame kõik koos, et suudetakse õigeid valikuid teha ja hariduselaev edukuse poole suunata.
