Vabariigi 95. aastapäeva tähistamine Vanatares

Selleks korraks on vabariigi 95. aastapäeva tähistamine lõppenud ning üritused, mis olid korraldatud vallas, edukalt seljataga. Usun, et osalejaid jätkus igale üritusele ning need, kes osalesid, jäid igati rahule.

Sõites kella kuue paiku hommikul Vanatare poole, oli ilm udune ja külm ning ei osanud arvata, et päev tuleb nii päikseline.

Kiired ettevalmistused hommikukohvilaua katmiseks ning oligi kell niikaugel, et hümni saatel pidulikult heisata rahvuslipp. Kui eelmistel aastatel on lipu heisanud vanim osaleja, siis sel aastal heiskas lipu noorim - Rene. Ning mis kõige toredam, koos lipuheiskamisega, tõusis tõesti ka päike!

On meeldiv tõdeda, et rahvast oli kokku tulnud rohkem kui eelmistel aastatel, ning väide, et maapiirkondades hakkab elu hääbuma, ei vastanud Vanatare hoovil seekord tõele.

Koos kohvi ja kehakinnitusega jätkus üritus meeldivas vestlusringis.

On tavaks saanud iseseisvuspäeval tunnustada oma inimesi. Ka Vanatare jätkas traditsiooni ning valis oma - Vanatare aasta tegija. Tublid oleme me ju kõik, kuid seekord olid kandidaatiteks - Edith, tänu kelle utsitusele tegutseb näitering; Uta, kel jätkub agarust korraldada Vanatare laatadel loteriid; Vello ja Peeter, tublid puulõhkujad ning Aet oma pikaajalise eduka tööga Vanatare juhtimisel. Enim sai hääli Aet ning rändauhind leiab sel aastal koha tema kodus.

Vaatamata ürituse pidulikkusele jõudsime arutada ka töiseid mõtteid ning edasiseid plaane. Aga nagu ütles Ene Ergma oma kõnes, pidulikul lipuheiskamistseremoonial Toompea lossi hoovis, püsivad eesti rahvas ja eesti kultuur seni, kui meie mõtted ja valikuvõimalused on priid. Säilitagem siis seda.

Nagu teada, möödub aeg meeldivas seltskonnas kiiresti. Märkamatult oli kell niikaugel, et minna pidulikule kontsert-aktusele Olgina Rahvamajja.