Raivo Uukkivi: avalikult kasutatavatest teedest ja omaniku „hirmudest“

2012 aasta lõpus alustas Vihula vallavalitsus suhtlemist maaomanikega, kelle omandit läbib avaliku kasutusega tee. Eesmärk oli ja on reguleerida tee kasutamise tingimusi.

Vajalik on selline kokkulepe mõlemale poolele, sest lepingu olemasolu võimaldab tee hoolduseks kasutada eelarvevahendeid, kuid kindlasti pole vähe tähtis asjaolu, et selle leppega on võimalik vabastada teealune maa maksust. Vallavalitsuse initsiatiivile vastuseks laekunud erinev tagasiside andis käesoleva artikli kirjutamiseks põhjuse.

Alustame algusest

14.01.2004 on Vihula Vallavolikogu võtnud vastu otsuse nr 178. Otsuse nimeks sai „Kohalike maanteede ja tänavate inventariseerimisnimekirja kinnitamine".

Selle otsuse eesmärk oli kinnitada avalikult kasutatavate teede nimekiri ja teede iseloomustus (pikkused, pindalad, teekatete tüübid, seisukord), mille oma töö käigus oli välja selgitanud AS E.O.MAP. Nimetatud otsusega kinnitati Vihula valla territooriumil kohalike avalikult kasutatavate teede kogupikkuseks 103 688 meetrit, millest 12 456 meetrit oli kõvakatteline ja ülejäänud põhiliselt kruuskattelised.

Seadusandlus annab aluse

Teedega seonduvat reguleerib Teeseadus, mille § 4 lõige 1 ütleb „Avalikult kasutatavad teed on riigimaantee, riigi talitee, kohalik tee ja kohalik talitee. Avalikult kasutatavat teed võib kasutada igaüks käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud piirangutega" ja lõige 2 täpsustab „Avalikult kasutatava tee kasutamisele ning avalikult kasutatavale teele juurdepääsule kohaldatakse asjaõigusseadust."

Asjaõigusseaduse § 155 sedastab, et „Omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena"

Tüüpolukorrad ja tagasiside näiteid vallavalitsuse ettepanekule

Kõike eeltoodut teades ning arvestades ka mõningaid tekkinud vaidlusi maaomanike ja nende maid läbivate avalike teede (mitte uued teed, vaid ajalooliselt järjepidevad) kasutajate vahel, alustas vallavalitsus läbirääkimisi maaomanikega, kelle maid avaliku kasutusega tee läbib. Tegemist põhiliselt kahte tüüpi juhtumitega.

Esimene tüüp esindab neid kaasuseid, kus avaliku kasutusega tee teenindab rohkem kui ühte huvitatud isikut (maaomanikku, ühiskondlikku hoonet vms).

Teise tüübi puhul on tegemist olukorraga kus maaomandit läbiv ajalooline tee lõppeb naaberkinnistul ja seega teenindab vaid naaberkinnistut.

On ka kolmas variant, mille puhul avalik tee rajatakse kinnisvaraarenduse käigus. Nendega antud juhul probleeme pole, sest siin reguleeritakse küsimused juba planeerimismenetluse käigus.

Valla poolt saadetud ettepanekutele on laekunud kolme sorti vastuseid. Esimesed on rõõmsalt nõus, et lepingu sõlmimisel reguleeritakse ära osapoolte kohustused (nt teehooldus, teealuse maa maksust vabastamine jne), teised on valmis teemaa oma kinnistust välja lõikama ning vallale üle andma, et saaks lahti erinevatest teeomaniku kohustustest, kuid kolmandad on kiivalt lepingu sõlmimise vastu ning käsitlevad lepingut kui ahistavat ja nende õigusi piiravat dokumenti. Samas on tüüpiline, et oma vastustes nad rõhutavad, et ega neil pole ju ka midagi selle vastu kui kogukond ajalooliselt välja kujunenud teed edasi kasutab. On selgitamatagi arusaadav, et esimese kahega ei teki muid küsimusi kui dokumentatsiooni ette valmistamine ja vormistamine. Viimase variandi esindajad peaksid aga rahulikult järele mõtlema, sest pakutav leping fikseerib siiski põhiliselt maaomaniku õigused ning lepingu mitte sõlmimine ei anna võimalust tee sulgemiseks.

Kordan ka eelöeldut, et lepingu sõlmimisel on võimalus kasvõi maamaksust vabastamine. Kohalikule omavalitsusele annab lepingu olemasolu põhjenduse miks eramaal kulgevat teed hooldada (remont, planeerimine, lumetõrje). Mis puudutab neid erateid, milliseid kasutavad üks-kaks naabermajapidamist enda kinnistule pääsemiseks, siis siin küll võib, kuid ei ole ilmtingimata vaja sõlmida lepingut kohaliku omavalitsusega, samas on soovitav reguleerida teekasutus maaomanike vahel, et vältida võimalikud tulevikuvaidlused, mis päeva lõpuks toovad vaid rahalist, ajalist ja närvikulu kõikidele osapooltele.

Ilmselt saab nii mõnigi maaomanik veel selliseid ettepanekuid lepingu sõlmimiseks. Kirjalikule ettepanekule on lisatud ka lepingu tüüpvariant. Seda ettepanekut ja temaga kaasas olevat lepingut ei maksa võtta diktaadina ja eravaldusesse tungimisena.

Tegemist on ettepanekuga ja vallavalitsus ootab sellele vastuseks teise poole asjalikke parandusi, täiendusi. Meelde peaks igal juhul jätma, et vastavalt Asjaõigusseadusele ei ole võimalik avalikku teed sulgeda ja seega sellise lepingu abil seda teekasutust reguleerides on kasud sees nii kogukonnal kui ka maaomanikul.

Arusaamisele ja koostööle lootes