Kõigepealt pean ütlema, et kirik on meil seadusega riigist lahutatud ja seetõttu kiriklik tegevus ja majandamine omavalitsusega seotud pole. Samal ajal ei saa me teemast üle ega ümber, sest kirikuga on vähemal või rohkemal määral seotud meie ajalugu ja traditsioonid. Tori kirik on üks kolmest peamisest vaatamisväärsusest, mille järgi meid kaugemal teatakse, tuntakse. Seetõttu on valla poolt vastavalt võimalustele ikka „õlg alla“ püütud panna.

Et Vilmarile vastus leida, uurisin dokumentide kaudu meie lähiajalugu. Kiriku tammede mahavõtmine on olnud väga tuline teema. Ei tahaks siinkohal tuld üles võtta, lisaks vaid sündmustes mitteosalejana enda isikliku arvamuse.

Küllap olete ajakirjanduse kaudu kokku puutunud mitmete sarnaste lugudega. Vaieldud on Tallinna Kaarli puiestee pärnade, Tartu Vanemuise pargi, Pärnu rannaparkide ja mitmete teiste kultuurpuistute ümberkujundamise üle. Nagu me kõik kogenud oleme, pole miski siin ilmas igavene. Kõik, mis looduses toimub, sünnib, kasvab ja kaob, ikka selleks, et järgmistele eluks koht anda. Ja seda vaatamata meie soovidele või tahtele. Parke on vaja regulaarselt uuendada, sest vastasel korral oleme mingil ajahektkel seisus, kus tuleb uuesti päris otsast alustada.

Arvan, et hooned ja haljastus peaksid moodustama sõbraliku terviku. Kivi ja puu muutumine ajas on erinev. Puu on elusorganism, kivi mitte. Inimese elueaga võrreldes on kivi igavene, puu kohta me seda üldjuhul öelda ei saa. Miskil hetkel on vaja kõrghaljastust, kui kasvavat suurust ümber korraldada, et ei toimuks puude väljalangemise tõttu äkilisi muutusi meile avanevas harjumuspärases vaates. Kahjuks polnud meie teha, et kiriku ümbruse kujundamine viiekümneks aastaks soiku jäi. Kuskilt pidi ju alustatama. Aga nüüd Vilmari küsimuse juurde tagasi.

Lapates vallamajas kaustavirnu, leidsin kiriku ümbruse kujundamise projekti. See hõlmab nii kiriku haljastust, kõnniteid, kui muid kujunduselemente. Lisaks veel mitu paberit hinnangulise maksumuse kohta. Summad lehe lõpus pole just väiksemate killast.

Kahjuks aga on meie tänapäevases materialistlikus maailmas määravaks raha.

Ei saaks öelda, et kiriku taastajate eesotsas olev Jüri Kask poleks vaeva näinud, et selle ümbrus ilusaks saaks. On küll. Ülemöödunud aastal suutis ta isegi tollase kaitseministri, Mart Laari Torisse meelitada, et arutada, kas ja kuidas saaks riik toetada Tori Eesti Sõjameeste Mälestuskiriku taastamistööde lõpetamist. Paraku on meie kõigi käed siiani majanduslikus mõttes lühikeseks osutunud ning kunagi lubatu teostamine venima jäänud.

Samas, olen mitmete arvamust avaldanutega päri, pole vaja alustada suurt raha nõudvatest kõnniteedest, esmalt tuleks vaid pingutada niipalju, et saaks istutatud puud sinna, kuhu projekt ette näeb. Sellega oleks teatepulk meie poolt loodusele edasi antud, sest tema „meisterdamised“ võtavad aega. Küll ka muud ehitamised, kui tulevikus jõukamaks saame, tehtud saavad.