Endine nimi kuni aastani 1918 Jüri Tilk, karskustegelane ja ajakirjanik.
Sündis Tori kihelkonnas Randivälja külas talupidaja pojana, oli aastatel 1884-92 õpetajaks oma kodukohas. Ehkki esimene Randivälja kooliõpetaja oli küll noor mees, kui ta tööle hakkas, töötas ta koolis väga edukalt.
Teistes selleaegsetes vallakoolides õpetati peaasjalikult usuõpetust, Tilk võttis aga kavasse ka eesti kirjanduse, füüsika ja teised ained, mis sellel ajal ainult kõrgemates koolides käsitamist leidsid.
Noored mehed ja tütarlapsed, kes koolist välja astusid, kasvasid hiljem silmapaistvateks seltskonnategelasteks. Tähelepanemist väärt on ka see, et J. Tilga õpilased hiljem enamasti kõik suured karskusaate pooldajad olid.
Aastal 1885 õiendas ta Tartus vastava kutseeksami ja toimis aastatel 1892-98 Tartus „Oleviku" toimetuse liikmena. Siis Soome asunud, omandas ta Helsingi Soome Lütseumi lõputunnistuse ja astus 1901.aastal Helsingi ülikooli filosoofiateaduskonda, mille lõpetas 1907 aastal magistri astmega. Alates 1905 aastast oli ta ametis „Uusi Suometar´i (hiljemini „Uusi Suomi") ja „Iltalehti" toimetuses. Eestis on Jüri Tilk silmapaistva tähenduse omandanud ühe esimese karskustegelasena.
Aastal 1889 asutas ta Soome selleaegse karskusliikumise juhi dr. A.A. Granfeldt´i, osalt ka J. Hurda j.t. mõjul esimese karskusseltsi „Täht" Toris ja oli aastatel 1889-92 selle esimees. „Tähe" liikmete hulka kuulus karsklasi üle terve Eesti, nii et selts kujutas esialgselt endast Eesti karskusliikumise keskust.
Kuigi seltsi liikmete arv oli piiramata, ei võetud seltsi liikmeks viina- ja õllevabrikute omanikke ega kangete alkoholijookide müüjaid.
Toris elades koostas J. Tilk rea seltsilehti, mille esimene number ilmus aastal 1890 pealkirja all "Karskuse Seltsi Leht". Kuna tol ajal ajakirja loa saamine oli väga raske, ilmusid järgmised kaheksa numbrit igaüks ise nimega. Lendlehed, karskusajakirjad ja isiklik eeskuju olidki need, mis pidid karskust propageerima.
Kõige selle järele on mõistetav, miks Tilga kaasaegne Prants kinnitab: "Õigusega võib nimetada Eesti karskusliikumises esimest aastakümmet Tilga ajajärguks, siis järgnes Reimani ajajärk." 1898. aastal mõjus Jüri Tilga lahkumine Torist "Tähe" tegevusele pidurdavalt, viimane muutus nüüd kohaliku tähtsusega seltsiks, osutudes ka sellisena üsna viljakaks.
Tartu siirdumisel astus ta 1892 „Karskuse sõbra" liikmeks, oli aastatel 1893-96 selle esimeheks ja valiti jaan. 1896 selle auesimeheks. Ta võttis osa esimestest Eesti karskuskongressidest ja kuulus esimestesse karskusseltside kesktoimkondadesse.
Ka toimetas ta pikema aja kestel „ Eesti Karskuse Seltside Kalendrit ehk Aastaraamatut", mille lisas avaldas muuseas hulga artikleid karskusalasse puutuvaist küsimusist.
Neist mainitagu: „ Katked meie maa karskuse kirjandusest ja nende püüete ajaloost siin (E.K.S. Kal. 1893, lk 26-51), „Seltside tööpõllult" (ibid. 1894, lk. 60-75), „Ülevaade Eesti karskuse seltside töö peale" (ibid. 1897, lk. 98-110). Peale selle on Jüri Tilk mitmel pool kui ka eriraamatuina avaldanud kirjutisi ja hulga tõlkeid, muuseas ka näidendeid.
Lea Puust Tori Muuseum
(Materjal: PP.11.01.2005, Juta Must Tori kihelkonna rahvakoolid)