Kohalikud meenutavad: salapärased Tori lennuõnnetused ja suhtlemine vene sõduritega
Teades lapsepõlvest lugusid, lennukite allakukkumise kohta kohalikul lennuväljal ja kuuldes legende toimunu kohta, millest üks on fantaasiarikkam kui teine, sündis mõte see kõik kirja panna.
Kokku kukkus alla kolm lennukit, kaks kokkupõrkamisel õhus ja kolmas õhkutõusmisel, Tori poole lennuväljast, põhjus teadmata. Legendid lennuväljal toimunust, kokkupõrganud lennukite kohta:
Legend 1: Lendurid üritasid õhus trikkidega üksteist üle trumbata ja põrkasid kokku.
Legend 2: Karuoja Harri versioon (allpool).
Legend 3: Lendurid olid purjus ja läksid õhus naiste pärast „ässama" ja põrkasid kokku!
Sellised on rahvalegendid, aga nüüd lugu: uued põlvkonnad ei tea ju paraku, milline oli olukord möödunud sajandil, Teise maailmasõja ajal ja peale sõja lõppu.
Eestlased kaotasid selles sõjas viiendiku oma rahvaarvust.
Oli aasta 1944, Teine maailmasõda hakkas Venemaa poolt jõudma Eesti pinnale, Eestis valitsesid veel sakslased. Juulis ja augustis käis Toris Võlli tee teisel kilomeetril, vasakul pool Tori poolt minnes, Tori hobusekasvanduse heinamaal, kiire tagavaralennuvälja ehitamine.
Valla poolt saadeti laiali käsud külavanematele, kes pidid organiseerima taludest tööjõudu labidameeste ja hobuste, vankritega. Tööjõudu aeti kokku kogu vallas, sest ehitus käis kiirendatud tempos, et saaks lennuvälja võimalikult kiiresti valmis, kuna rinne lähenes.
18. septembril algas juba massiline saksa väeosade taandumine.
Tori lennuväli oli valmis lennukite maandumiseks ja mitmest punktist õhutõrje kaitse all, aga õhuruumi hakkasid ilmuma järjest sagedamini vene lennukid ja saksa omad ei jõudnudki Torisse maanduda.
22. septembril olid vene lennukid lennuväljal maas, maanteedel liikusid vene sõjatehnika kolonnid.
Maandumisrajad kaeti auguliste metallplaatidega ja lennuväli piirati okastraadiga. Taluinimesed, kes tee peal liikusid, lennuvälja juures seisma ei tohtinud jääda.
Lendurid ja mehhaanikud majutati ümberkaudsetesse taludesse ja ka Tori alevikku, taludes keedeti ka toit neile.
Meenutab Karuoja Harri:
"Käisin sõja ajal Pärnus koolis. Meil sõdureid ei olnud, aga ema pidi neile leiba küpsetama. Tainas ei tahtnud üldse kerkida, hiljem tuli välja, et venelaste toodu oli maisijahu, mida eesti perenaised ei tundnud. Kui palju lennukeid ja mis marki maas oli ma ei mäleta.
Kõrgus: 2,4 m;
Mootor: VK-105PF;
Võimsus: 870 KW;
Stardi mass: 2650 kg;
Maksimaalne kiirus: 630 km/h;
Lennu kaugus: 900 km;
Relvastus: 20 mm kahur, 2 x 12,7 mm kuulipildujat, pommid;
Meeskond: 1
ja ründelennukit IL-2
Tehnilised andmed IL -2
Pikkus: 11,6 m.
Mootor: AM-38F
Võimsus: 1400 KW
Stardi mass: 5360 kg.
Maksimaalne kiirus: 430 km/h;
Lennu kaugus: 800 km;
Relvastus: 2 x 23 mm kahurit, 3 kuulipildujat, 400-600 kg pomme;
Meeskond: 1-2
Harri meenutab edasi:
Õppused toimusid lennuväljal iga päev, üks lennuk vedas suurt presendist kotti enda järel õhus, mille pihta siis teistest lennukitest tulistati pardarelvadest.
Pommitamas käidi taganevaid saksa vägesid ja osaleti ka Saaremaa lahingutes. Tagasi olevat alati tulnud vähem lennukeid kui välja lendas ja tagasitulevad lennukid olid tihti ise pihta saanud mida siis mehhaanikud lappima asusid. Lennukis olevat olnud kaks meest, kuulipildur olevat istunud selg sõidusuunas.
(Autor: Harri jutu järgi olid Toris kindlasti maas ründelennukid IL -2)
Karuoja Harri meenutab:
Kullukse talus elavad vene lennuväelased olid kord jälle joonud puskarit ja mänginud kaarte. Mängitud selle peale, et kes kaotab, peab lennuvälja ülema lennukit õhus riivama nii, et viimane alla kukuks. Ülemus olevat väga sant mees olnud. Aga see riivamine läinud nii õnnetult, et mõlemad kukkunud alla, üks Vallema rabasse ja teine Laane talu taha metsa.
(Autor: „Rabasse kukkunud lennuki juures oli veel möödunud sajandi 70-ndatel aastatel puust obelisk viisnurgaga, viimase matka sinna tegime kohalikest ajaloohuvilistest seltskonnaga 17.oktoobril 2010, veel oli näha väike turbamuda väli ja mõned lennukitükid")
Allakukkunud lennukite osad veeti pikapeale hobustega kõik ümberkaudsetesse taludesse laiali ja veel möödunud sajandi 90ndate alguses leidus ümbruskonna kodudes lennukiosi, mis küll kõik mõne aja jooksul vanarauaks viidi.
Lennukil, mis rabasse kukkus, jäi ka lendur kabiini ja Kullukse talu poistel tuli mõte, laseme rabasse kukkunud lennuki õhku, nii saame lenduri püstoli kätte.
Lõhkeainet hoiti Tori surnuaia kabelis, uks oli küll lukus, aga aken irvakil, valvet ei olnud, poisid said lõhkeaine kätte, pakkisid paberkotti, detonaatoriga süütenöör külge ja rabasse. Kuid vahepeal oli vihma sadama hakanud ja kogu moon sai niiskeks, poisid olid küll paugu ära teinud, aga kätte ei saanud midagi.
Kullukse talus elavatel nõukogude sõjaväelastel olid kõik püssid valveta, poisid ja Harri võtnud siis kord püssid ja hakanud küüni ukse pihta märki laskma. Üks venelane tulnud ka nendega koos kätt harjutama, aga ilmselt sattus kellelgi leekkuul rauda, sest küün läinud põlema. Lennuväljalt, mis asus mõnisada meetrit eemal, tulnud üks ohvitser ja kiskunud vene sõjaväelaselt rihmad maha ja karjunud, et nüüd lähed tribunali alla, poisid said ka sõimata.
Siis ohvitser küsinud Harri isa käest, et mis me teeme selle mehega? (isa osanud vene keelt)
Isa läinud teise tuppa ja toonud pudeli samakat, jõid selle ära, mees seisnud kogu aeg ukse kõrval. Varsti läinud ohvitser lennuväljale ja toonud veel kaks pudelit samakat ja süüdlane jäänudki tribunali alla andmata. Kaine peaga venelased ei lennanudki, taludes lasti puskarit ajada.
Harri meenutab veel:
Kolasin Kullukse poistega tihti lennuvälja, käisime padruneid virutamas. Hiilisime mööda kraavipõhja lennukini, luuk lahti, lint noaga pooleks, taskud padruneid täis ja jooksu. Kullukse Henrikul olnud püstol FN, aga see ei töötanud korralikult. Tema oli nii julge poiss, et läks sellega venelaste juurde, neil oli lennuväljal suur buss, kus olid remondimehed ja ütelnud ühele, et paranda ära. Mees vaadanud püstolit, proovinud lasta ja ütelnud, et viska minema, sellest ei saa enam asja.
Kuna sellel ajal kasvanud poisse kohe meelitasid igasugu relvad ja muu sõjatehnika, siis otsustanud poisid kord kalale minna. Varustuses olnud mürskude lõhkepead ja süütenöör, aga õnneks pillanud Henrik asjad vette enne paugu tegemist.
Paljud poisid said viga sõjajärgsel ajal lahingumoonaga mängides.
Meenutab Elvi:
1945. aasta sügisel hakkasin käima Toris koolis. Otsetee viis läbi Vallema raba. Küll mina, väike tüdruk, kartsin hirmsasti. Võtsin ikka vanemal õel käest kinni.
Lennuki saba paistis kuupaistel keset raba turba seest välja. Läks mitmeid aastaid enne, kui kõik rabapõhja vajus. Kukkumise koha peale pandi puust postament viisnurgaga.
Meenutab Ellen:
Oli suvine aeg 1944. Vallast toodi käsk, kõik lennuvälja ehitama. Toris olid siis sakslased. Palju inimesi aeti kokku, kes hobusega kes jalgsi.
Lennuväljale paigaldati drenaaž, mis kaeti sambla, riide ja mullaga, rajati maandumisrajad. Saksa ohvitserid olid kamandamas.
Sellest tegevusest ei olnud neile mingit kasu, venelased tulid nii kiiresti peale, et sakslased ei jõudnudki lennuvälja kasutusele võtta. Õhtuti käisid venelased taludes röövimas veoautoga, ise purjus, võeti loomi, linde, mune, jahu, leiba, liha ja ilusamaid asju, vastu ei saanud hakata, ähvardati mahalaskmisega. Iga kord, kui mõni lennuk alla kukkus, olid külamehed kiirelt platsis juppe laiali tassimas.
Kord läinud ka Juurika Ärni kähku kohale, kangutanud ja keeranud midagi lennuki küljest ja saanud matsu vastu nina, jäänudki seekord ilma saagita ja läinud verise ninaga koju.
1970. aastal põletatud maaparanduse käigus Konksu Ella vana maja ära. (Jõesuu suurfarmist Tori poole) Äkki hakanud õige palju pauke käima, traktoristid pugenud traktori alla peitu. Ilmselt oli sinna peidetud sõja ajast laskemoona, mis tules lõhkema hakkas.
1975-1976. a, kui Jõesuus hakati uusi suuri elumaju ehitama, tuli vundamendiaugu kaevamisel välja lõhkemata lennukipomm, mille demineerijad eemale viisid ja õhkisid.
(Autor: nägin 1975-76 talvel koolist tulles, Torist Võlli küla poole, kuidas Jõesuu juures kerkis taevasse „seen", ilmselt mulla, lume ja plahvatusgaaside segust ja veidi hiljem oli kuulda kõminat)
70-ndatel ujunud lapsed Jõesuu silla juures ja leidnud granaadi.
Haasa Eedi kutsunud Pärnust demineerijad välja, aga Ratta Jaan oli ostnud poest viina ja läinud seda meestega silla alla jooma, vaadanud granaat maas ja visanud selle jõkke enne, kui demineerijad kohale jõudnud.
Peale sõda kui lennuväli oli juba likvideeritud, jäi üks lennuk maha. Ilmselt olnud nii vigane, et ei tasunud remonti. Jaanitoa Ants viinud lenduri kabiiniosa endale koju, mahtunud just ilusti vankri peale. Kui kolhoosiaeg kätte jõudnud, viidud see kabiin metallikokkuostu ja saadud kolhoosi esimehele mootorratas osta.
Viimane lennuk maandunud lennuväljale sõjajärgsel ajal 1947. a.
Niisiis oli lennuväli kokku kasutusel kolm aastat.
Viimane kord oli lennuväli kasutusel 1977. a, kui sinna maandus võistlustel valearvestuse teinud purilennuk, millele tuli paari tunni pärast Viljandist „metsavaht" järele.
Lõppsõnaks:
Tori pargis on mälestussammas hukkunud venelaste nimedega. Inimeste juttude järgi on sinna kantud ka nende punaarmeelaste, lendurite nimed, kes lennuvälja lähistel alla on kukkunud. Kedagi sinna maetud ei ole. Seda põldu kutsuti veel hilise ajani lennuväljaks, nüüd hakkab see nimi ununema.
Koordinaadid keskkohast: x 6482452 ja y 549313.
Loo idee ja trükk Aivo Reppo.
Kirja pannud ja inimestelt mälestusi kogunud Asta Reppo.
Kasutatud on Ain Tohvri kirjutust „Saksale talu ajalugu"w ja paljude inimeste meenutusi.
Aitäh siinkohal kõigile!
Igasugused meenutused, mis täiendavad antud lugu, palume lahkelt avaldada valla lehes „Kaldad".
