Veel üks pingilugu ja veel kord Jaan
Mõte - pink ja lugu - kirjalik lahtirääkimine tähendab seda, et kõigest kolmest tuleb kirjutada-rääkida eraldi. Teatrikuu puhul veel kord Jaanist. Detsembrikuu lugu jutustas lapsepõlvest, noorukiaastatest, oma tee otsimise algusest. Oma loometöö algusest peale ei suhtunud J. Tooming teatrisse kui võimalusse kujutada elu ainuüksi realistlike piltide kaudu. Teater peab avama tõe elu mõttest; näitleja ei tohi olla dramaturgi loodud teksti ettekandja, tema esinemine peab mõjuma kui loits.
Näitleja-loitsija, kuidas seda mõista? Ainult mõne konkreetse näite kaudu on see võimalik. Enne seda on vajalik veel üks eriline kunstitahk lahti rääkida. Kui on tegemist romaanist lähtuva lavastusega, sel juhul kohtume kolme autoriga: kirjanik - romaani looja, kirjanik - romaani dramatiseerija, lavastaja - teksti lavastuseks voolija. Et teos vaatajani jõuaks, peab ka iga näitleja olema looja; lisame siia kunstniku, kostümeerija, grimeerija, helilooja, valgustaja - saame täieliku kogu kõigi nende kunstide koosmõjust. Kui see ühise nimetuse all - lavastus - publikuni jõuab, ei taju vaataja kõigi nende osaliste tööd eraldi, vaid võtab vastu terviku, mis räägib kui loits.
Jaan Toominga lavastused panevad vaataja tunnetama elu sügavaid probleeme - tõde, ausus usk, armastus, kusjuures usk ja religioon ei ole kattuvad mõisted. Usk on iga inimese puhul kui veendumus, sisemine omaksvõtmine.
Kõigist oma otsingutest, hinnangutest iseendale kuni selguseni jõudmiseni on Jaan kirjutanud raamatu „Teekond Mäe südamesse" (2007). Mäe süda ei avane kergesti, kuni Otsija jõuab Targani, kes aitab mõista inimese ja Jumala vahekorda. Inimene peab end allutama Jumalale. Targaks sellel otsimise teel on teoloog-kirjanik Uku Masing. Olla lavastuse looja, mis mõjub kui loits, see on otsimise ja kohalejõudmise tee, Mäe südameni jõudmine.
Üks selline näide lavateosest kui loitsust on 1976. aastal Vanemuises kolme autori koostöös põimunud näidend „Põrgupõhja uus Vanapagan". Jaan Tooming suutis A. H. Tammsaare romaani ja oma isa Osvald Toominga dramatiseeringu lavale tuua nii, et etenduse lõppedes võtab maad sügav vaikus. Publik ei aplodeeri, vaikides tõustakse püsti - loits jõudis kohale.
Erilisel kohal isa ja poja koostöös on 1988. aastal Soomes Joensuu Linnateatris lavastatud „Tõde ja õigus", mis haaras kõiki viie osa tegelasi. Teatrikollaaž avas soome publikule nii Vargamäe meeste rassimisi kui IV osa rahamaailma kuldvillaku jagamise. Kriitikute kõige suurem poolehoid sai osaks Krõõdale ja Indrekule. Karjala soomlane nägi Indrekus oma rahva saatust - maalt linna, mida esimene põlvkond täielikult omaks ei võtagi.
Jaan Toominga teatritee:
1968-69 Tallinna Noorsooteatri näitleja
1969. aastast Vanemuise näitleja ja lavastaja
1979-1983 samaaegselt tööga Vanemuises Ugala peanäitejuht
1984 - taas Vanemuise lavastaja Jaan Tooming on lavastanud ka Soomes ja Saksamaal, üldse kokku üle 30 näidendi, ise on mänginud kahekümnes rollis, lavastanud neli filmi.
Talle on omistatud ENSV teenelise kunstniku nimetus 1976, ta on esimene Ants Lauteri nimelise preemia laureaat 1977, parim näitleja 1986, parim lavastaja 1989, 1996.
Jaani õpetajana austan ma teda kui eesti teatri suurkuju, kuid südamesse on ta jäänud armsa ja targa õpilasena, meie näitemängude tegelasena. „Küll sinust meri mehe teeb" - seda aega ei saa me kumbki tagasi.
