Mõtteid ja meenutusi õpetaja Liina Piirsalust
Häid inimesi on palju. Mõned neist määravad meie elus vähem, mõned rohkem. Õpetaja on see inimene, kes määrab palju. Tema tegeleb lastega nende kujunemise ajal, jätab neisse jälje ja vaieldamatult midagi ka endast.
Meenutab õpilane Triinu Varblane. Minule on Liina alati meelde jäänud sooja ja tagasihoidliku õpetajana. Oli väga armas kuulda, et tema on valitud Vormsi aukodanikuks, palju õnne!
Kaks seika kooli ajast on hästi meeles.
Esimene: Minu klassis olid ainult poisid kes tavaliselt hoidsid ja hoolitsesid minu eest. Ei tea küll miks aga ükskord tundsin kuidas ma lihtsalt asjast aru ei saanud, ei mäleta mis aines (arvan et oli eesti keele grammatika tund) ja mitmendas klassis. Mäletan selgelt Ivari, Taavi, Kalevi ja Erki nägusid kes vaatasid mind sellise näoga, et kas tõesti ei saa asjale pihta. Mina aga tundsin sellist piinlikust ega teadnud miks ma sellest asjast aru ei saa. Läksin vist lihtsalt lukku.
Poistelt tuli paar kommentaari ja äkki nägin Liina ranget pilku poistele ja sama-aegselt palus ta mind enda laua juurde.
Liina võttis mu rahulikult enda juurde, ei mäleta kuidas ta seda arusaamatut asja mulle seletas, aga sain aru. Tundsin sellist meeletut lapselikku uhkust poiste ees, südames rõõmu ja rahulolu. Mäletan siiani seda uhkusetunnet et sain asjale pihta.
Teine: Endised õpilased: kas mäletate õpetaja Liina Eestimaa kaardimängu?!? Kui hästi me tundsime kõige väiksemaidki külakesi. Kas tuleb tuttav ette?
Asi mis minu meelest iseloomustab Liinat on tema naeratus. Tema tundides oli seda palju ja ta oskas seda head pisikut edasi anda ka oma õpilastele.
Arvan et see aitas meil kõikidel õppematerjali omandada veel paremini!
20 aastat võõrsil elades ei ole eesti keel kusagile kadunud, tänu heale õpetajale Vormsi koolis!
Meenutab Maarja Koppelmaa. Vormsi koolis 1985- 1993. Ma mäletan, et Liinal oli laitmatult ilus käekiri. See on mulle esimesest tunnist meelde jäänud. Aga minu käekirja pärast on Liina mu vanematega rääkinud, sest see oli tõesõna kohutav.
Liina andis meile geograafi at. Lemmik osa tunnist oli see, kui mängisime kaardimängu. See tähendas seda, et õpetaja jagas meile Eesti kaardid ja üks ütles koha, jõe, järve, lahe, poolsaare jne nime ning me pidime selle üles leidma. Kelle nimetatud kohta kõige kauem otsiti, see oli võitja.
Mäletan üht juhust, kus keegi ei leidnud minu öeldud kohta üles ja see oli Vaindlo. Kaardimäng oli nii tore, sest see võttis kohe hoobist kõik pinged maha ning klass oli rõõmus ja positiivne.
Liina oli õpetaja, kes ei vananenud. Teises ja üheksandas klassis oli ta ikka ühevanune. Ta ei muutnud oma välimust ka kordagi.
Koolis oli gripihooaeg. Kõik luristasid klassis nina. Ilmselt häiris see teda nii jubedalt, et ta otsis oma suurest pruunist nahkkotist meile kõigile salvrätid.
Terve klass oli tänulik, ja osad küsisid paberit juurdegi. Kõigi nende pikkade tööaastate jooksul on olnud sadu õpilasi, kes tahaksid oma kallist õpetajat õnnitleda ja tänada. Kõigi nende nimel soovime õpetaja Liinale head tervist, pikki aastaid ja sära silmadesse!
