Et siis lausa tormimasin? Seda mitte, kuid mobiili ei tasu siiski laokile jätta.

Aga uut ventilatsiooni on hädasti vaja. "Kui ringi vaadata, siis tolm siin klassis on ikka meeletu," ütleb poiste tööõpetuse õpetaja Peter Pihl. "Seda sisse hingata pole kellelegi hea, ei poistele ega mulle."

Kui ollakse tööhoos, ei pane keegi midagi tähele. Müra ja tolm on ju töötegemise lahutamatud osad. Aga kui pärast klassi tulla, märkab tolmu küll.

"Isegi kui me tunnis puidutööd ei tee, on pärast ringi liikudes põrand paksult puidutolmu täis," kirjeldab õpetaja Pihl.

"Seda on lihtsalt õhus, laes ja seinte peal nii palju."

Püüab peenikest

Tolmukoguja on ka praegu tööõpetuse klassiruumis olemas. Ei näe see masin üldse vana ja väsinud välja. Aga üks puudus sellel siiski on.

"See kogub tolmu küll kokku, aga peenikest tolmu kinni ei pea, puhub selle koos õhuga klassiruumi tagasi," selgitab Pihl. "Näiteks kui lihvida puitu masinaga, siis on kogu ruum hetkega paksult tolmu täis."

Nii jätkata ei saa. Kui ventilatsiooni projektile Keskkonnainvesteeringute Keskusest raha saadi, läks ehitamiseks. Odav lõbu see ei ole, tunnistavad ka ventilatsiooni paigaldavad töömehed. "Umbes 20 000 eurot koos paigaldusega," ütlevad nad.

Nende sõnul on Kiili gümnaasium kolmas kool Harjumaal, kus tööõpetuse klassi taoline võimas tolmukogumissüsteem paigaldatakse. Selline peaks olema aga kõikjal, leiavad töömehed. On ohutum poistel tööd teha.

Tolm pole ohtlik vaid inimese hingamisteedele. Puidutolm on see, mis väga kergelt süttib. Seetõttu ei saa praegu klassis ka enamikku metallitöödest proovida - juhuslikust sädemest võib tõusta kohe leek.
Foto: Marko Tooming

Uus ventilatsioon pandi Centest OÜ töömeeste poolt üles koolivaheaja nädalal. Keskkonnainvesteeringute Keskus rahastas projekti 90% ulatuses, ülejäänud raha lisas Kiili vald.

Käsi liikuma

Tööd ja töötegemist klassis jagub, ventilatsiooni ei paigaldata ilusa metalse läike pärast.

Õpetaja Pihli sõnul on kõige innukamad meistrimehed neljanda klassi poisid, kes on nõus lausa kojuminekut edasi lükkama, kui vaid midagi veel teha saaks. "Ega tööõpetuse tunni eesmärk polegi, et poisid kohe alguses midagi valmis peaksid saama, aga laste jaoks on just see peamine," ütleb ta. "Alguses on oluline, et nad õpiksid oma kätt kontrollima."

Tehnoloogilised uuendused ja värsked imevidinad ei muuda me elu ja harjumusi enam mitte aastakümnetega, vaid märksa kiiremini. Muutuvad ka füüsilise töö vahendid ja eesmärk. Tööõpetuse tunnis aga õpetatakse ikka poisse oma kätega midagi tegema.

"Et suudaks ka muud teha, kui puutetundlikul ekraanil oma sõrmi liigutada," sõnastab Peter Pihl.

Kuid muutused ei puuduta vaid lapsi ja noori. Kui võtta tänavalt sada inimest ja küsida, millal viimati höövlit käes hoidsid, siis ehk üks ütleb, et viimase poole aasta jooksul, arvab õpetaja. "Ja kui küsida, millal viimati naela seina lõid, siis enamus ütleb nähtavasti, et pigem kasutasin akutrelli," lisab ta.
Kiili kooli poisid on juba valmistanud kümneid väikeautosid, mis ei kasuta edasiliikumiseks ei elektri ega fossiilkütuse abi. Edasi saadetakse need ülevabariigilisele võistlusele. Pildil õpetaja Peter Pihl ja üks autodest

______________________________________________________________________________
Tulevikuautod saadi liikuma

Kiili gümnaasiumi poisid ehitavad teist aastat Stokkeri meistrivõistluste jaoks autot, võistlust korraldatakse 5.-9. klassi õpilastele.

Sel aastal on teemaks "Ehita tulevikuauto!", mis tähendab, et sõiduk ei tohi edasi liikuda fossiilsete kütuste ega elektri abil. Mismoodi auto liikuma saadakse ja milline see välja näeb, on noorte meistrimeeste enda otsustada.

Peter Pihli sõnul on autode mootorid sel aastal enamjaolt üleskeeratavad.

Käiku on läinud mõõdulindid, kuid kasutatud on ka õhupalle.

Õpetaja ütleb, et lõpptulemusest ja kohast tähtsam on see, mida töö käigus õpitakse.