Mine pe*se!“ ehk teismeliste keelekasutus
Seisin ükspäev kooli garderoobis ning riietusin, kui kuulsin juhuslikult kahe noormehe juttu. „No mida per*et sa trügid siin, kur*di ajudeta v*rd," lausus silmnähtavalt ärritunud poiss. Teine ütles seepeale:„ Ahh ole vait, haige sit*kotist m**n!" Ma imestasin, kui mitte öelda, et olin šokis, sest kool on ju avalik asutus, kus lapsed peaksid käituma viisakalt. Kas nad üldse teavad, mis on viisakus? Ehk on probleemi juured sügavamal: vanematel ei ole aega oma lastega tegeleda. Tulemuseks on hüperaktiivne kasvatuseta laps, kellel pole viisakusest õrna aimugi.
Lapsed, kes ei saa vanematel piisavalt tähelepanu, otsivad seda mujalt. Tihti valivad nad selleks kõige lihtsama teena näiva ropendamise. Sellega köidetakse tähelepanu ja lapsed saavad tagasisidet. Nende jaoks ei pruugi oluline ollagi, kas tagasiside on positiivne või negatiivne - keegi vähemalt suhtleb nendega.
Teismelised ropendavad ka seetõttu, et neil on soov näidata ennast suure ja julgena. „Kuidas ma saan teistest lahjem olla ja mitte ropendada?" võib olla teismelise mõte. Niisamuti nagu ropendamisega üritatakse näidata end suurena, üritatakse seda ka alkoholi - ja tubakatoodete proovimisega.
Noortel on oluline, et neil oleks eeskuju. Keegi, kelle moodi olla, käituda ja kõneleda. Vahel kasutab teismelise eeskuju, tahtlikult või tahtmatult, ebatsensuurseid väljendeid - nii võib noorukile jääda mulje, et see ongi normaalne ja "lahe".
Oma osa mängib ka internet. Tihtilugu arvavad inimesed, et internet on koht, kus võib öelda kõike, mida sülg suhu toob, mõtlemata tagajärgedele.
Kuigi Eestis kehtib sõnavabadus, kaasneb sellega ka vastutus oma sõnade eest.
Laura Kivijärv, Lähte ÜG 11.M
