FOTOD: mänguväljaku kiige harali ja katkised trossid võtsid süda­me alt kõhedaks

Selle aasta veebruari keskel olin Ilmatsalus külas oma emal, kol­mekordses paneelmajas Kooli tee 3. Veebruarikuine ilm oli ilus ja päiksepaisteline - otsustasin oma kaheaastase pojaga minna õue mängima.

Ema maja ees on majaelanike poolt ehitatud laste mängimis­kompleks: kahekorruseline konstruktsioon rõdu, katusealuse, ripptee ja kiikede riputuspuuga. Paraku osutus see ehitis pettu­museks: ülemise korruse piirdes olid lauad puudu, teisele kor­rusele viivast rippteest turritas samuti laud välja ja üldse tundus kogu objekt katkisena kuidagi kasutu olevat. Korraks plaanisin, et äkki mängin lapsega katusealuses tuulevarjus, kuid siis mõt­lesin, et mine tea, ehk langeb laest mõni lauajupp kaheaastasele pähe. Seetõttu loobusin. Ja mis siis ikka, olin ju vaid külas ja või­sin ju ka niisama lapsega väljas jalutada.

Igaks juhuks helistasin oma vennale ja küsisin, kas Ilmatsalus on ehk veel mõni mängimiskoht. Ta juhatas mind paar maja edasi kahe maja vahel olevale mänguväljakule Aasa teel. Eemalt paistis see päris kutsuv. Kui ma lähemale jõudsin, ei uskunud ma oma silmi. Katkised plastmasskiiged olid mitte väljavahetatud, vaid saamatult ja halenaljakalt paari lauajupi ning poldiga paran­datud. Ja kui see asjaolu koos tähelepanekuga viltusest ja peaaegu püstloodse liuga liumäetornist tekitas lihtsalt nukra tunde, siis ühe kiigu igas suunas harali ja katkised trossid võtsid küll süda­me alt kõhedaks. Tegemist on ju laste mänguväljakuga, kus peaks tore olema, mitte võimalus silmi peast välja torgata või hoopiski surma saada. Üks asi on, kui mänguväljak on lihtsalt kasutu, tei­ne, kui mänguväljak on tõeliselt eluohtlik.

Õudusega läksin minema, kuid nähtu ei andnud rahu. Väikelapsed on ehk hoitudki, sest neid jälgivad emmed, kuid kaheksa-ühek­sa-aastased käivad ju omapäi väljas ja ei oska selliseid ohtusid hinnata. Arusaamatu on, et siiani polnud leidunud ühtegi koha­likku täiskasvanut, kes kõigile juurdepääsetava ohtliku kiige liht­salt maha oleks võtnud. Ei saa aru, mis rõõmu saab olla sellise eluohtliku kiigega kiikumisest? Ja kas laste isad üldse ei tea, kus nende lapsed mängivad? Või kõik mõtlevad, et minu laps ju selle ohtliku kiige peale ei lähe, sest olen teda hoiatanud? Paraku on lapsed loomingulised inimesed ja alati valmis katsetama.

Tahes-tahtmata meenus 2011. aastal ühes Tallinna lasteaaias juh­tunu, kui katkine redel põhjustas lapse surma. Kas kiige maha­võtmiseks on tõesti vaja ära oodata õnnetus?

Ise olen palju käinud Tartu linna avalikel mänguväljakutel ja lin­nas toimib päris hästi ka heakorratelefon, millele saab taolistest objektidest teatada. Võtsin ühendust Tähtvere vallavalitsusega. Mind huvitas, miks omavalitsus ei kontrolli avalikult juurdepää­setavaid objekte.

Vallavanem tänas mind teavitamise eest ja lubas vastava ühistu esimehele helistada. Vallavanema sõnul ei saa nad midagi teha, kuna ei tea sellelaadsetest juhtumitest. Mina näen siin kohta, kus oleks vaja vallapoolset läbimõtlemist ja suuremat kontrolli. Vallavanem rääkis ka, et kui elanike poolt tuleks algatus uute mänguväljakute loomiseks majade juurde, siis kindlasti aitaks vald nii nõu kui jõuga. Selline vallavalitsuse suhtumine on väga tervitatav, sest ühe turvalise ja vastupidava mänguväljaku loo­miseks on vaja ilmselt rohkem rahalisi vahendeid, kui elanikel võimalik. Samuti ei pruugi tavapoest saadud kiik olla piisavalt vastupidav avalikuks kasutamiseks, kuid spetsiaalsed kiiged on kallid.

Mänguväljakute igavene probleem on ka lõhkujad. Tartu linna mänguväljakutel niisama naljalt ei julgeta laamendada, sest ko­husetundlikud emmed kutsuvad kaakidele kohe politsei välja. Vähem ükskõiksust aitaks ka Ilmatsalu mänguväljakuid paremas korras hoida.

Võiks ju mõelda, et mis see kõik minu asi on, ma ei ela ju siin. Tõsi, mina lähen oma koju ja minu laps saab mängida toreda­tel, tervetel ja turvalistel Tartu mänguväljakutel ning kogu lugu olekski minu jaoks justkui lõppenud. Aga ma ei suuda rahulikuks jääda, mõeldes lastele, kes mängivad mainitud mänguväljakutel.