Alar Karu: kui langevad puud ...
Samas on oluline metsas raiet teha õigel ajal, mitte siis, kui puud südamikust juba vanaks ja pehmeks hakkavad minema.
Tundub, et puu väärtuse määrab ära just tema liik ja kasvamise koht. Olen oma lapsepõlve veetnud Mustlas, Posti tn 31 õues ja mäletan siiamaani keset õue kasvavat suurt kaske, mille otsas sai turnitud. See kask on ilus ja suure koheva võraga. Samas kogusid ka paar peenikest kasehakatist märkamatult sealsamas tolleaegse tööstuskaupluse vundamendi ääres kasvujõudu. Tänaseks on seal õues alles suur kask ja samuti tööstuskaupluse vundamendi ääres suureks kasvanud ja õue poole kaldu kooldunud kask. Väike märkamatu kaseke vundamendi ääres on kasvanud nii suureks, et majarahvas ise ei saa enam jagugi, sest langetamine on ohtlik juba kase läheduses olevatele majakatustele.
Ühest küljest on muidugi suurte puude mahavõtmisega raske leppida, kuid samas ei saa kujundada asulat looduskaitsealaks, kus igale puule on antud seadusega õigus vanaks ja suureks kasvada ning seejärel rahulikult oma elu lõpul tormituulel ennast murda lasta. Paraku pole puudel tiheasustuses ruumi ohutult oma lõppu oodata.
Vabadussõja monumendi ümbrust korrastades oli raske maha võtta puid, mis mõnes teises kohas oleks veel aastakümneid rõõmu ja ilu võinud pakkuda. Paraku ei sobinud need omal ajal istutatud puud sinna enam suureks kasvades, sest puid istutades polnud arvestatud sellega, et nad suureks kasvades hakkavad varjama monumenti ennast.
Kui vaadata mõisnikeaegseid tammealleesid, siis on ka seal näha, et iga tamme vahel on ligi kümme meetrit vaba ruumi, et puudel oleks võimalik oma võrasid välja kasvatada. Tarvastu gümnaasiumi ümbruses on tammede vahed tee ääres ainult 5 - 6 meetrit. Tegelikult oleks vaja üle ühe puu harvendada neid tammealleesid. Kas oleme valmis mõistma ühiselt neid harvendustöid? Kui me harvendustöid ei tee, siis teeb loodus ise ikkagi lõpuks oma valiku ja see ei pruugi enam olla nii sümmeetriline, kui oleksime soovinud.
