Kristiina Ets: “Tahan, et lastel oleks vallas hea elada”
Millise sooviga asusite viis aastat tagasi lastekaitsespetsialistina tööle?
Tahtsin kaitsta lapsi.
Kelle eest?
Kelle eest vaja. Tegelikult pole see kaitsmine õige sõna. Parem oleks - laste heaolu toetamine. Tahan, et lastel oleks siin vallas hea elada. Seepärast tuleb sageli toetada peresid, et nad lastega toime tuleksid, ning samuti tuleb leida võimalusi laste abistamiseks.
Millist abi vaja oleks?
Ei jõua ära oodata seda, millal maakonnas, aga ka Eestis, hakatakse osutama teenuseid, mida on paljudel lastel vaja. Mäetagusel väikese vallana ei ole mõtet selliseid spetsialiste ametisse võtt a, on asju, mida peaks lahendama maakondlikul tasemel. Näiteks ei ole Ida-Virumaal juba rohkem kui aasta lastepsühhiaatrit. Lapsi, kes tema abi vajaksid, on palju. Kooliga koostöös käisid meie vallas lastepsühhiaatrid, sellest oli abi.
Vaja oleks ka mitmesuguseid teraapiaid, näiteks kunsti- või muusikateraapiat.
Lapsevanem peab ju eelkõige nõus olema, et tema laps mõne spetsialisti, näiteks psühhiaatri juurde viiakse. Kuidas te need vanemad nõusse saate?
See on eelkõige suhtlemise küsimus. Kui vanemale rahulikult selgitada, mis muret teeb, siis saab ta aru. Seni pole ette tulnud, et vanem ei nõustuks. Arvan, et kõikide vanematega on võimalik koostööd teha.
Kui mitme perega pidevalt tööd on?
Mina puutun eelkõige kokku nende peredega, kes abi vajavad. Arvudes räägituna 25 perega käib pidev töö.
Kas Mäetaguse kontekstis on seda vähe või palju?
Kui võtta teadmiseks, et mul on 25 peret, siis see justkui polegi suur number. Kui aga mõelda, et nendega tuleb pidevalt tegelda ja ma püüan neid aidata, siis on see suur hulk.
Mis on põhilised asjad, mida teete?
Võiks öelda, et tegelen võrgu kudumisega, see on tugivõrgustiku loomisega. Eelkõige on see perekonna toetamine, julgustamine, abivõimaluste leidmine. Näiteks on peresid, kus vanemad on töötud ja neil on enda probleemidega nii palju tegemist, et neil ei jätku lastele vajalikku tähelepanu. Ja kui muresid lahendatakse veel alkoholiga, ongi kuri karjas.
Teete ehk palju vanemate eest ära?
Ei. Siin kehtib vana sotsiaaltöötajate tarkus - ära anna abivajajale kala, vaid anna õng.
Millest puudust tunnete?
Suurt puudust tunnen tugiisikutest, nendest, kes tahaksid toetada peresid, kes ise hakkama ei saa. See ei ole selline igas olukorras kiirabina välja sõitmise töö või probleemide lahendamise kohustus. Pigem on see selline igapäevane töö toetada ja õpetada peresid, näiteks seda, kuidas rahakulutamist planeerida, kuidas küpsetada kooki jne. Maksame tugiisikutele ka palka. Kui sellest huvitatuid on, võiks endast vallavalitsusele teada anda.
Puudust tunnen ka vanemate õppeprogrammidest, nagu Skandinaavia maades on.
Mis muret teeb?
Muretsen selle üle, kuidas inimesed on väga ükskõikseks muutunud. Kui näiteks tänaval teeb väikelaps midagi keelatut ja vanasti võõras mööduja ütles, et nii ei tohi teha, siis tänapäeval ei tehta sellistest asjadest enam lihtsalt välja. Mittenägemist ja mittekuulmist on palju.
Millest rõõmu tunnete? Sageli võib ühel päeval olnud rõõm pöörduda järgmisel päeval hoopis mureks. Aga muidugi, rõõmusid on ka. Näiteks konkreetsed juhtumid, kus laps on saanud abi, mille nimel on aastaid vaeva nähtud.
Muidugi on hea meel suvise maleva üle, mis võimaldab 25 teotahtelisel noorel mõnusalt suve veeta. Seekord plaanime veel paari töörühma avamist, kas nad hakkavad seal käsitööd või midagi muud tegema, selgub hiljem.
Mis on lapse õnnelikkuse mõõt?
Kui laps käitub eakohaselt, on rõõmus ja mängib, seda väiksemate puhul. Suur laps peaks huviga õppima ja tundma huvi ümbritseva vastu. Muide, uuema aja trend on see, et lastevanematele tuleb rääkida sellest, et laps peab öösel magama, mitte arvutis istuma. Selle arvuti pärast ei käi lapsed enam õues, ei lähe trenni, ega suhtle sõpradega. Arvutipõhine sõprus päris sõpru ei asenda.
Meil on väikelapsi, kes kõnelevad seriaalide või multikate keeles, sest nad veedavad suurema osa oma päevast televiisori eest.
Arvan, et õnnelikud lapsed on peres, kus vanemad tegelevad oma lastega ja veedavad nendega koos aega - lähevad õue jalutama või teevad midagi ühiselt toas. Selleks, et lapsega tegelda, ei pea palju raha olema. Tahtmist peab olema ja see on tähtis.
Mida tahaksite lõpetuseks öelda?
Tahan tänada ja tervitada kõik lapsi ja vanemaid ja koostööpartnereid, kellega koostööd teen.
