Tädi Laine läks Indiasse tagasi

See oli ilus kevadpäev Kaika külas Püssi talus aprillis 18 aasta eest, kui esimest korda kohtusime. Meie kohtumise viljana jõudis Kaika Laine 68. sünnipäeval 4. mail Maalehte, arvan, hea lugu. Aga tähtsam on hoopis see, et ma leidsin temas sõbra, kelle mõtete ja ellusuhtumisega sain vaid nõustuda.

Nii mõnelgi raskel hetkel hiljem olen tema peale mõtelnud ja sellest on kergem hakanud. Ainuüksi teadmisest, mida ta mulle soovitanuks, on tuge olnud.

“Tahan, et Eesti rahvas kutsuks mind tädi Laineks,” ütles ta tookord. Ja minu jaoks ongi ta kogu aeg tädi Laine olnud. Küllap paljudele teistelegi. Vähemalt neile kümnetele tuhandetele, keda ta on terveks ravinud või kelle valusid leevendanud. Kes on tema juurest hingehädadele abi saanud.

Laine rääkis, et ravitsemise töö võtab kõvasti energiat. Ja seda on vaja kusagilt tagasi saada. Tema sai energiat oma koduõuel kasvavalt tammelt, mille istutas sinna pärast Vabadussõja lõppemist ta isa.

Sellest kevadest jääb tamm Lainet taga igatsema. Nagu ka pink, mille sõber Vahur Kersna talle läinud aastal välja võlus. Aga ega tamm ja pink kuhugi kao. Ei kao Lainegi. Kui minna tamme alla või pingile istuma, on ka Laine meie kõrval tagasi. Mis sest et tegelikult on ta nüüd Indias.

Indias jah. Nii ta kolleeg Jüri Aarmale ja Maalehele kuue aasta eest rääkis, kui jutuks oli järeltulija küsimus. Et eelmises elus oli ta Indias, tuli sealt siia ja järgmises elus läheb Indiasse tagasi.

“Iga saja aasta pärast sünnib siia midagi minutaolist. Enne mind, 1827. aastal oli üks, järgmine tuleb 2027 – see on meesterahvas,” andis 1927. aastast pärit tädi Laine teada.

Oodata on seega päris kaua. Kuni tollest poisijõmpsikast siis ükskord mees kasvab. Laine sai oma ravitsejavõimest teada 16aastaselt. Aga tõeliselt hakkas ravitsemisega pihta 33selt. Varem ei tohtivatki. Kes varem alustavad, neil minevat halvasti.

Tädi Laine ei väsinud kordamast, et kui haige on juba kord tema koduuksest sisse astunud, siis peatähtis on usk loodusravisse, usk tema antud rohusse. Kui seda pole, ei ole mõtet tullagi ja aega raisata.

Tädi Laine pidas oluliseks ka meie hingi ravitseda. Ikka ja jälle soovitas ta elutarkusi, mis küll iseenesest lihtsad ja kõigile teada, kuid mille järgi käituda on tihtipeale paganama raske: ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Olge ja elage sõbralikult. Rohkem ligimesearmastust. Ärge kannatage valskust. Mõelge alati jumalale, kes on meile andnud igapäevase töö ja leiva.

Ta teadis, et neid tõdesid on vaja aina ja aina üle korrata.

Me ei kohtunud küll väga tihti. Aga see polegi peamine. Viimati nägime näost näkku nelja aasta eest, kui temalt abi saanud korraldasid tädi Lainele tänupeo.

Tänu on tihtipeale sõnadesse raske sättida. Lihtsam oli tänajatel kohale tulla ja tädi Laine oskas tänu nende silmist väga hästi lugeda.

“Seitse inglit saatku sind su eluteel!” tavatses tädi Laine alati soovida, kui käes oli aeg nägemiseni jätta. Ja see ei olnud ainult suusoojaks öeldud.

Ma usun, tädi Laine, et oled nüüd tõesti Indias. Või jõuad sinna kohe varsti. Nagu minema peab, nii ka läheb.