Muistse järve taasleidmine: Ülemiste järve juured pärinevad Sakust
Järve juured
1929. aastal Hageri kihelkonnast Adila külast, tollal 70-aastase Mikk Piikmani suust üles tähendatud jutustuse järgi teatud sealkandis, et tänane Ülemiste järv lendas oma praegusele kohale Sakust. Täpsemalt nimetab ta Kuiari Kuivjärve. Pärimuse järgi polnud veevaim sallinud, et naised seal laste sitaseid nartse loputasid ja järv läkski minema.
Pärimusekillu mõistmiseks tuleb selgitada, et tollase Saku puhul polnud tegemist mitte tänase kauni alevikuga kuulsa õlletehase ümber. See siin on uusasula, kus veel sajandi eest polnud peale mõisaga seotud hoonete palju midagi. Omaaegne vallamaja ning kool asusid Nabala karstiala serval, tänase Kajamaa mail. Sealsamas, Kajamaa kooli ja Esko talu vahel kõrgel künkal on ära märgistatud 14. sajandist teada oleva mõisa ase, mille ümber vanal ajal olevat paadiga sõidetud. Seda võib uskuda, sest vaatamata aastakümnete jooksul tehtud tohututele maaparandustöödele, muutub Vääna jõe ümbrus, kõik mis jääb Saku tammist ülespoole, just neil kevadistel päevadel taas sadade hektarite suuruseks „järveks", millest suur osa jääb Kiili valla aladele. Seega suudame hästi ette kujutada, milline pilt avanes siin en-ne kraavitamisi.
Muistse järve taasleidmine
Paradoksaalselt võlgneme senini vaid muistendites elanud maaaluse järve taasleidmise ja alustatud teadusliku kirjeldamise eest tänu just kaevandusfirmadele ja nende rahastatud uuringutele.
Täna keskkonnaministeeriumiga kohtuteed käivatel „arendajatel" püsib tuline kihk selle järve keskele ja alla, ligi 2200 hektari suurusesse maardlasse kuni 30 meetri sügavune auk kaevata. Arvutused, mis esialgu mõeldud arendajate siseinfoks ja minu teada üksnes tänu Saku valla Grand Old Lady Vilve Tava tublile tööle avalikkusesse jõudsid, andsid esimest korda võimaluse numbrite keeles selle tohutu Järve elujõudu mõõta.
Kaevandajate tellitud geoloogiliste uuringute järgi tuleb ühest karjäärist (kokku planeeritakse neid esialgu neli), välja pumbata 23 000 kuupmeetrit vett ööpäevas. Pisut rehkendust ja selgub, et see teeb 8,6 miljonit kuupmeetrit aastas, mis on ühtlasi 10,6% kogu Eesti veekasutusest (Statistikaameti „Keskkond arvudes, 2009" põhjal arvutades). Seejuures ei arvesta me põlevkivitööstuse mahtusid, küll aga ülejäänud tööstuses, kogu olmes, põllumajanduses ja kodumajapidamistes tarbitud veehulka.
Tegelikkuses võib väljapumbatava vee hulk olla oluliselt suurem, sest arendajate tellitud uuringufirma eitab jäärapäiselt poorse pinnase ehk karsti olemasolu Nabala-Tuhala piirkonnas. Samuti on siin juttu ainult ühe karjääri veehulgast.
Elu järve peal
Sakulast paneb muretsema, et seniste kaevandusplaanide järgi ei ole karjääri pealevoolava vee väljapumpamiseks alternatiivi Järve ojale ja Vääna jõele. Seega vähemalt kümnendik kogu Eesti veekasutusest peaks nende plaanide realiseerumise puhul lisanduma Saku mõisaparki ja sealse tammi koormusele. Sakust ülespoole on meil siis jälle järv maapeal, võimalik lausa, et siis juba aastaringselt. Karjääride settetiike näinud inimesed võivad ka selle värvust ette kujutada.
Keskkonnaministeeriumi juures 2011. aastal töö lõpetanud komisjon aga mõõtis muistse järve kaardile ning sai selle pindalaks 450 ruutkilomeetrit.
Saku valla elanikest elavad püsivalt selle järve peal kõik, kelle kodud on Keila jõe piirkonnas ja sellest ida pool. Lõunast haarab see ala Mahtra soostiku Juuru ja Kuimetsa piiril, idast piirab Pirita jõgi Kose Uuemõisani ja põhjapiiriks ongi sisuliselt Ülemiste järv. Selles piirkonnas on tegemist karstunud poorse pinnase sees peituva ning sadade ruutkilomeetrite ulatuses sügavate lõhede ja salajõgedega ühendatud veerežiimiga, kust Tallinn saab joogivee ja millest piisake jõuab täna veel looduslikul teel ja puhtana Saku mõisaparki.
Järvevana proovilepanek
Ülemiste järve lugu kuulub rahvajuttude poole pealt nn rändavate järvede hulka, tegemist on tüüpilise põhjaeestilise looga. Muistsetes juttudes on selline vetevald elusolend ja ehk peaks Tallinna uputamise ähvardust tõsiselt võtma, sest see järv on ennegi õhku tõusnud ja asukohta vahetanud.
Veelgi tõsisemaks peaksime muutuma, kui oleme aimu saanud, kui tohutult suure veteilmaga meie jalge all tegelikult tegemist on. Saku soo on selle üks ilming, Ülemistet võime nimetada kõigest meie järve veekraaniks ja täna pulbitsevat Nõiakaevu selle tervist mõõtvaks kraadiklaasiks. Et Saku mõisatiik ei saaks solgipangeks, selleks on mitmed Saku valla külad astunud Nabala Keskkonnakaitse Ühingu liikmeks. Et terve mõistus on säilinud ja puhtast keskkonnast hoolimine pole kadunud, selle tõestuseks on Nabala-Tuhala toetuseks antud üle 64 000 allkirja ja Tuhala Nõiakaevu valimine Eesti Imeks 2012.
Muistseid lugusid on põlvest põlve edasi antud, et igaüks võiks siit enda jaoks moraali leida. Ja õpetus on siin ju selgemast selgem: inimesel pole õigust looduse protsessidesse ulatuslikult sekkuda. Näeme, et isegi jõetammi laudadega jamamisel on otsesed tagajärjed. Näiteks võib üks lauakõrgus tammil tähendada Vääna jõe puhul sadat hektarit raiskus põldu või liigniiskusest kidurat metsa. Kuidas aga võiks meid mõjutada vetevaimu vihastamine kaevandajatel siiani plaanis oleva Õismäe suuruse ja -sügavuse augu kaevamisega keset Nabala järve, selle võiks targu proovimata jätta.
Pärandiaasta juhtmõte kõlab: „Pärijata pole pärandit". Meie kohus pole üksnes hoida päritud lugusid muuseumis või arhiivis, vaid pärandada edasi koos oma suhtumise ja hoiakuga, elada neid lugusid pidades ja lugu pidades. Siis on ka tulevastel põlvedel võimalik sama lugu uuesti mõtestada.