Mart Vaiksaar: kevadised rõõmud ja mured
Märkame, et päike vaatab taevakaarelt alla kõrgemalt, kui varasemalt ning aegagi jätkub tal meie jaoks oluliselt rohkem, kui lumisel talvel. Oma soojusega suudab ta talvisest unest äratada kogu elava. Eks tee ta sedasama ka meie endiga. Kuidagi ei saa külmaks jääda, kui kõik meid ümbritsev kasvama, õitsema, rohetama lööb. Vaadakem endi sisse. Kas on nii? Olen kindel, et vastus on jah!
Kevad tähendab meie jaoks paljusid lisanduvaid töid ja tegemisi. Aga olgem ausad, me võtame seda kõike ju rõõmuga. Tore on tunda, et suudame endi kätega muuta meid ümbritsevat ning teha seda koos looduse kevadise imeteoga. Talvel jätkus valget aega napilt, isegi päevased toimetused uppusid õhtusesse pimedusse. Nüüd on päevad oluliselt pikemaks veninud. Töölt koju jõudes on päike veel kõrgel, käed lausa sügelevad, et saaks õues, aias midagi ära teha.
Vaadakem endi ümber. Selleks korraks lahkunud talv on jätnud teede- ja põlluservadele, tänavatele ja õuemurule nii üht, kui teist. Siin-seal vedeleb plastpudeleid ja muud prahti. Aianurga või kuurikatuse kallal on aeg oma hambaid näidanud või kevadist ärkamist ootav hekk on sassis peaga, lausa nagu kutsudes kääre haarama.
Laisk inimene ütleb, mis meil muret, talvel katab kõike, mis vedeleb, lumi, suvel hein ja rohi. Asja see kevad siis ära kannatada on, niikuinii ei paista suvel miski rohelise seest välja.
Kui aga teame, mis tegelikult „koore all" peidus on, kas oleme siis kõik ikka rahul? Vaevalt!
Arvan ja loodan, et enamus inimestest ei mõtle nii. Kõik pole kuld, mis hiilgab, ütleb vanarahva tarkus. Ajalugu on meile talletanud teadmisteivad, mis kehtivad sõltumata kalendrist vastuvaatavast aastanumbrist. Seetõttu ei saa nendest isegi suure tahtmise korral mööda vaadata.
Inimene on looduses erilises staatuses. Lisaks instinktide järgi talitamisele, oleme aastatuhandeid väldanud arengu käigus omandanud mõtlemis- ja analüüsivõime. Viimasega seoses, ülejäänud looduse enda elutegevuse tarbeks kasutamise tõttu, on meil moraalne kohustus hoolitseda selle säilimise eest.
Teadlased on hinnanud meie planeedi vanuseks 5-6 miljardit aastat. Päikese, meie elu allika, kustumiseni jääb prognoositult veel 4-5 miljardit aastat. Inimkond on viimase 150 aastaga, mis on kaduvväike kübeke ajameres, kasvanud nii kiiresti, et tarbib näiteks naftat, mis on hetkel meie üks põhilisi energia ja plasti tootmise tooraineid, aastas koguses, mille taastootmiseks kulub maakeral 1,5 miljonit aastat.
Jutuga „koju tagasi tulles", tahan öelda, et peaksime püüdma elada võimalikult kokkuhoidlikult ja loodust säästvalt. Me kõik oleme oodatud andma selleks oma panuse. Leidkem aega tegemaks kevadel korda endi ümbrus. Ei saa alati vaadata ainult isikliku mätta otsast, et minu maa või ukse piirist edasi on juba võõras mure. Elame kõik samas aegruumis ning oleme tihedalt üksteisega seotud.
Tänapäeva üksikisikukeskses maailmas tasuta ühistöö eriti populaarne pole. Levinud on seisukoht, et keegi teine (aga kes siis?) peaks meie ühisümbruse korrastama.
Aegade hämarusest on arusaamisele jõutud, et ühiselt tööde tegemisel jõuab oluliselt rohkem, kui üksinda pusides. Vanarahvas kutsus selliseid ettevõtmisi talguteks. Hulk ettevõtlikke inimesi, kes valutavad südant meie elukeskkonna sõbralikkuse pärast, on taaselustanud talgute traditsiooni, kutsudes üles maikuu algul korraldama ühisettevõtmisi nimetusega „Teeme ära", mille raames korrastatakse ühiskasutuses olevaid territooriume ning puhastatakse loodust meie poolt sinna loobitud prahist.
Kutsun kõiki üles talgutel osalema ja enda panust andma selleks, et saaksime ühiselt rõõmu tunda enda ümber olevast kaunist loodusest.
Ilusat kevadet!
Rehad pihku!
