Mõtlisklus: tundub, et meie mastimännid mühisevad rohkem välis- kui kodumaiseid viise
Ainult, et mil moel selle raua sinna südamesse saaks nii, et ta suudaks südant aidata, mitte ei muudaks seda jäiseks, kalgiks ja tundetuks.
Olen sellele mõelnud ja ma arvan, et ma tean. See on vastuoluline, aga ometi toimub see vist headuse toel. Iga hea sõna, kallistus, käepuudutus, mõistev silmavaade, südamlik telefonikõne lähedastelt, sõpradelt, headelt inimestelt parandab kildudeks purunenud südant. Liimib kokku kild killu haaval tulise terassulamiga, mis võtab kaua, kaua aega, on väga valus, aga ometi annab taas võimaluse hingata ja püsti püsida. Mõtleme sellele! Head sõnad pole ju kuskil luku taga, kallistused pole limiteeritud, soe mõistev pilk on alati silmanurgas olemas. Kasutame neid kus vaja ja uskuge mind, see muudab ka kõige valusamad hetked talutavamaks.
16. aprillil juhtus meil siin mäe all hull lugu. Toimus avalik vargus. Täiesti päise päeva ajal, võttis jõgi kätte, tõstis suure raginaga jääkaane oma turjale ja viis minema. Läks uhkelt liueldes mere poole. Tore oli vaadata! Mõtlesin siis, et jõgi seal jääkaane all pidas plaani ja kosus tasapisi, oli lõplikult tüdinenud vangis olemisest ja ootas oma hetke. Siis saabus aeg, kui ta sai kosutuseks tubli sõõmu sulavett ja oligi käes aeg näidata oma jõudu, võimu ja visadust. Kuidas ta edasi käitub momendil veel ei tea. Kas hullab kombekalt või teeb lollusi ka, ei oska praegu veel ennustada.
Selleks ajaks, kui Kaldad on päevavalgust näinud on jäämineku aeg kauge minevik ja kõik jõe korraldatud tembud ära nähtud. Selleks korraks on rahu majas. Aga tõtt öelda on jääminek ootus ja aeg, kevade suursündmus number üks!
Eelmistele ridadele mõeldes peab ütlema, et mõned küsimused lahenevad kiiresti ja neile saab ruttu vastused, mõni asi aga jääb pikalt piinama ja tulevikku varjutama. Murran praegu pead selle üle, kas võimul olevate erakondade tahtmine muuta välismaalaste sisseränne Eestisse lihtsamaks, on ikka hea mõte?
Nojah, räägitakse peamiselt tippspetsialistidest, aga see on üks kahtlane lugu! Kas see sisseränne ei muuda mitte meie pisikest kallist maakillukest välistuulte tallermaaks ja mingiks rahvaste paabeliks. Mis meist saab!
Miks mulle tundub, et meie mastimännid mühisevad rohkem välis- kui kodumaiseid viise ja on tugevalt kaldu lääne poole. Mis tegelikkuses maa peal toimub see ei paista sealt kõrgelt kätte ja seepärast ei huvita ka kedagi.
Ja ongi juhtunud sedasi, et paljude eestlaste jaoks pole kodumaal turvalist kohta, nad lähevad laia ilma, nende asemele oodatakse välismaa imeinimesi. See pole ju normaalne.
Mõtlen sellele, et Eesti on vaba olnud juba üle 20 aasta. Selle aja jooksul oleks olnud võimalus koolitada omamaiseid tippspetsialiste nii palju kui tarvis.
Oleks olnud tarvis perspektiivset arengukava pikemaks ajaks, mitte nii, et iga ametipostile tõusnud minister sõidab oma raja sisse, on see siis riigile kasulik või kahjulik pole kellegi asi arutada. Head otsustajad, see pole ju areng vaid kõrbenud pudrupoti kraapimine. Kraabime tänase pudrukeetmise poti puhtaks, et homme oleks võimalik uus laar põhja kõrvetada.
Minu pisikesel lapselapselapsel, kes sõnaseadmise raskel teel alles esimesi samme astub, on üksainus sõna kõige jaoks, mis on tema meelest halb, arusaamatu, ebausutav, hirmutav. Ma laenan tema käest korraks selle sõna ja ütlen: see igal moel välismaa kummardamine ja reformidega lahmerdamine on PUHHPÄHH! Jääb vaid loota presidendi lubaduse peale: me teeme oma riigi tema suureks juubeliks korda! Jõudu meile kõigile!
Öeldakse, et kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja! Mõni asi ei lähegi vanaks. Mõni asi on aegumistähtajatu!
Kuna see päev ka mind otseselt puudutab, siis oli 25. märtsil Pärnus toimunud põlevate mälestusküünalde roim mulle väga valus ja arusaamatu. IRL, kes ürituse korraldas, kelle koosseisus eksisteerib Isamaaliit, kui kõige isamaalikum partei, peaks ju ometi teadma ja mõistma küüditamispäeva olemust, selle hävitavat osa eestlaste elus.
Kui oleks tahetud neid valusaid päevi mälestada, oleks võinud need 5000 küünalt seal põleda väärikalt lõpuni. Nõnda palju oleks väikese organiseerimisvaevaga partei ridadest või linlaste hulgast leidnud vabatahtlikke, kes oleks vahetuste kaupa küünlaid valvanud. See oleks olnud austus ja mälestus neile, keda viidi...
Praegune tegu oli halvasti lõhnav seebimull, linnukese kirjasaamise nimel. Häbi võiks olla!
Ja veel ühest inetust väljendusest: püüdke palun meeles pidada, et mälestusküünal ei saa iialgi olla olmeprügi.
Aitäh lugemast ja mu virisemist välja kannatamast! Rohkem ma praegu enam ei pahanda! Nüüd hakkan vaatama elu ilusamat nägu. Ja on mida vaadata ja tunda.
Iga hommik toob kaasa mõne uue solisti lindude orkestris, iga päev kraamib kaenlasse suure lataka määrdunud lund ja viib selle teise olekusse. Üha rohkem lillede ninanöpse ajab end mullast välja - maailma uurima. Veel natuke ja mets muudab värvi, maa läheb roheliseks. Talvised hanged, vire tuul ja libe tallaalune on selleks korraks minevik.
Ilusat kevadet teile kõigile head lehelugejad! Soovin, et teist läheksid mööda külmad elutuuled, pisarad ja südamevalu!
Hoiame üksteist! Ega me ei saa loota üleloomulike jõudude peale. Peame siin maa peal üheskoos, üksteise kõrval olemisest rõõmu tundma!
