Biskaia ääres süüa tegemas: meie võileibu nimetati uutmoodi sushiks
Seekord siis Hispaaniasse, Kantaabria provintsi pealinna Santanderi. Olime kutsutud nädalaks kohalikku kooli IES PEŃACATILLO SANTANDER külla. 19.-25. märtsil osalesid töökoosolekutel kooli direktor Henry Kallaste; õpetajad Ruth Kaljund, Gunnar Roov, Kaire Reimus ja Luule Raam. Õpilastest osalesid Marjorete Orumaa (9.a klass), Kristjan Laubholts (9.b klass), Ekaterina Skvortsova (10. klass) ja Karli Raaga (8. klass). Aga nüüd siis reisist. Pärast mõnetunnist lennukisõitu, kus vahepeatuse tegime Frankfurdis, jõudsime kaua oodatud sihtpunkti. Lennujaamas võttis meid vastu Hispaania koordinaator Merce ning tema organiseerimisel sõidutati õpilased peredesse ja õpetajad hotelli.
Kuigi olime oma uude koju jõudnud üsna hilja öösel, läksime kõik siiski järgmisel hommikul rõõmsameelselt kooli. Ärevus oli suur, sest kõik oli uus ja harjumatu. Kui me kooli jõudsime, olime nagu staarid, meid vaadati, hõisati ''Tere'' ning see kõik oli väga meeldiv. Päev sai alguse aiandustunnist, kus alguses eraldasime seemned mineraalidest ning hiljem istutasime neid. Loodame, et järgmisel aastal kasvavad neist tänu meile ilusad taimed. Edasi oli meil vaba aeg mida otsustasime üheskoos veeta kohalikus linnas. Kõik oli uus ja huvitav ning tekkis tahtmine sinna igaveseks jääda. Kõige hulljulgemad meie seast proovisid ka Atlandi ookeani vee ära, paraku oli vesi liialt külm, et veemõnusid pikalt nautida.
Teise päeva hommikul seadsime sammud taas kooli poole ning nägime seal üle pika aja oma õpetajaid, kellest me tegelikult nii väga puudust ei tundnudki. Koolimajas korraldati meile ekskursioon ning väike konverents, kus igaüks sai osaluskirja ning meeneid. Kohale olid kutsutud ka mitmed tähtsad inimesed koolist ning linnast. Hiljem sõime kooli restoranis väga hõrku ning omapärast lõunat.
Kolmanda päeva veetsime taas kooli restoranis, kuid seekord olime me ise söögitegijateks. Juba Eestis valmistasime ette rahvuslike roogade menüü. Otsustasime võõramaalastele pakkuda kama, kiluvõileibu ning kaerakäkke. Süüa saime teha kõik koos, nii et meie saime proovida teha Türgi ning Poola rahvusroogi ja vastupidi. Köögis oli palju sagimist ning nii mõnelgi riigil venis toidu tegemine pikale ja kõhud olid jube tühjad. Kui kõik lõpuks valmis said, võisime söömisega pihta hakata ning loomulikult sõid kõik silmadega rohkem kui suuga, sest lauad olid kaetud ülirikkalikult. Pärast paari taldrikutäit hõrgutisi oli kõigil paha olla ning lubati üksteise võidu dieeti pidama hakata. Kõigile maitsesid teiste riikide road väga ning meie võileibu nimetati uutmoodi sushiks. Ülejäänud õhtu veetsime linnas ning tutvusime vaatamisväärsustega.
Neljanda päeva hommik oli meil vaba ning hullud eestlased läksid taaskord ujuma. Külm oli küll, kuid ookeanis oli vaja ära käia, märk endast tuli ju maha jätta! Õhtupoolikul sõitsime rongiga külasse, kus uudistasime ökomuuseumi ning hiljem läksime šokolaadikohvikusse kuuma šokolaadi jooma ja churrosid sööma.
Järgmisel hommikul jätkasime ekskursiooni kohalikes külades, mille käigus õnnestus kaeda ka üht uhket lossi. Lõunaks sõime külakohvikus mereande ning muid huvitavaid roogi. See oli meie viimane päev koos uute sõpradega. Meile anti vaba aega ning otsustasime selle veeta Biskaia ääres, tehes pilte ning veetes aega koos teiste noortega. Õhtu oli kurb, kõik õpetajad ning teised õpilased oli meile saanud nii kalliks, et pisaraid ei suutnud keegi tagasi hoida. Kuid lootuses neid veel kunagi näha, pühkisime pisarad põskedelt ning otsustasime viimase õhtu lõbusalt veeta.
Kõigi nende päevade jooksul ei tundnud me kordagi koduigatsust, sest aeg möödus linnutiivul. Iga päev õppisime midagi uut, ka hispaania keeles ning õpetasime kõigile teistele selgeks mõned eestikeelsed sõnad. Hiljem saime juba ka võõrkeelsetest naljadest aru ning tundsime end nendel hetkedel väga koduselt. Mitme meie õpilase jaoks oli see esimene kord taolises projektis osaleda, kuid mina olen varem comeniuse sõitudel osalenud ning võin kinnitada, et sõbrad jäävad meile alatiseks. Usun, et ka uued sõbrad jäävad meile igaveseks ning me kohtume nendega kunagi kindlasti!
