Üha enam vallutab meid mõtteviis - kõik, mis mulle ei meeldi, sellest on parem eemale hoida
Pean tunnistama, et ei olegi lihtne istuda toas laua taga ja seada sõnu ritta, samal ajal, kui päike kutsuvalt läbi aknaklaasi oma kiiri saadab ja õue tegutsema meelitab.
Iga kevad puudutab meie hingekeeli erineval moel, oled sa siis noor või vana! Selg nõksatab sirgemaks, kui silm püüab eredat taevasina piiluda või leida puuladvast mõnd linnukest, kelle laul südame kiiremini põksuma on pannud. Otsekui võluväel tuleb juurde energiat isegi siis, kui ei ole jõudnud veel vahtra - või kasemahlaga end turgutada. Jah, kevad ... see imeline aastaaeg, kus kõik loodu sünnib nagu uuesti! Esimesed sinililleõiedki tunduvad muinasjutuliselt kaunitena!
Ühel päeval hädaldasin veidi, et tunnen hirmu, kuidas kõik rehitsemised - kaevamised, külvamised - istutamised õigeks ajaks tehtud saab, sest on näha, et kevad ei saanud pikka aega vedama ja nüüd hakkab aeg peale suruma. Sõbranna, kes mind kuulas, ütles selle peale, et üheski elu olukorras ei tohi lasta hirmul endast võitu saada, seda sõnagi ei võiks kasutada, sest hirm on see, mis blokeerib meie energiat. Et mõelda tuleks hoopis sõnale Arm! Kui mõistad, mida tähendab Jumala Arm - et jälle on võimalus näha uut kevadet, kogeda uusi võimalusi, olla valmis igapäevaste asjadega rinda pistma, jpm - siis koged oma hirmude asemel rahu ja rõõmu. Arm on see, mis meid hoiab ja kannab!
Muidugi olen ma temaga ühte meelt. Olen isegi tundnud, kuidas liigne hirm ja pabistamine ei vii ühegi lahenduseni,muutud vaid ise jõuetuks ja nõrgaks. Ja lõpuks saab selgeks, et kõik ei ole sugugi meie endi kätes ega meie endi teha ... Kui maailma eri paigust kuuldub võpatama panevaid uudiseid ja kui siis keegi lisab veel, et kõik see, mis mujal maailmas toimub, on juba otsapidi meilegi kohale jõudnud, siis ei jää midagi muud üle, kui loota, et Arm kestab!
Olen osa võtnud kahest koristustalgust ja 4. mai "Teeme ära!" talgupäevastki loodan osa saada. Vahetevahel koos teistega tööd teha on ikka midagi muud, kui üksinda oma aianurka rehitseda. Töö käigus võetakse üles igat sorti jututeemasid, saab palju naljagi, kui mõni maailmaparandaja väga tulihingeliseks muutub! Põnevaks kiskus seegi kord, kui keegi seltskonnast hakkas rääkima hiljutisest Andrei Hvostovi artiklist "Minu elu Annleenaga". (Soovitan sulgi, armas sõber, seda võimalusel lugeda ja oma arvamust testida! Ilmus see 20. aprilli LP-s, ehk siis Eesti Päevalehe igalaupäevases väljaandes.)
Lugu ise räägib ühest haigevoodis lamavast ja igapäevast abistamist vajavast naisest ning selle perekonna probleemidest seoses olukorraga. Mind jahmatas see, kui palju erinevaid seisukohti on olemas ja kui palju eneseõigustust meist igaühel! Ja mind teeb jätkuvalt kurvaks tõsiasi, et kõigi nende probleeme tõstatavate artiklite (arutelude) juures on inimlikkus täiesti ära kadumas - ikka peaks keegi kusagilt hooldama meie oma pereliikmeid, ikka on keegi süüdi, et võlad on kaelas, ikka ei kasvatata (loe: rahastata!) meie lapsi nagu vaja, jne.jne. Mina mäletan, et minu vanavanematel ei tulnud küll pähe kedagi süüdistada oma haige lapse hooldamise pärast, et minu ema ja isa hooldasid vaheldumisi oma vähihaigeid vanemaid sugulasi nende elupäevade lõpuni. Õigemini, kogu pere, ka lapsed olid kaasatud - kes viis haigele joogitopsi, kes ulatas lusikaga toidupoolist, jne. Jõuti oma laste eest hoolt kanda, jõuti rabada tööd kolhoosis/sovhoosis, peeti kodus hulgaliselt loomi, hariti oma aiamaad. Ma ei tea, kas keegi veel nii mõtleb kui mina (ja võib-olla ongi see rumal), aga mulle tundub, et üha enam vallutab meid mõtteviis - kõik, mis mulle ei meeldi või minu elu raskemaks teeb, sellest on parem eemale hoida või üldse asi teiste kaela lükata. Muidugi on alati eriolukordi ja neid peabki mõistma! Aga ei saa ju ometi tahta, et keegi võtab kanda meie koormaid, mis tegelikult meile ettenähtud on ja mis teevadki inimesest inimese! Me loodame ju ikka kindlasti kõik, et armastus ja hoolivus siiski siin maailmas kestaks!
Kui kevade juurde tagasi tulla, siis on sel aastaajal üks imepärane omadus - ta sunnib inimest unistama. Aga unistuste kohta on kusagil keegi kirjutanud, et need annavad otsekui tiivad! Mis siis muud, kui tuleb selle nimel tegutseda, et unistustest saaks reaalsus - jälle õue tagasi, reha kätte ja aeda korrastama, et suvine õiteilu ei jääks pelgalt unistustesse!
Ütleb kirjasõnagi: "Vaid siis, kui oled ustav väikestes asjades,usaldab jumal su kätte suuremaid." (Mt 25;219)
Kaunist kevadet sulle, armas sõber!
