Kaido Tamberg: meie asjad ja me ise

Aeg voolab. Asjad tahavad tegemist ja elu elamist. Meil siis Sangastes on palju asju ära tehtud, aga ka tegemata asjade sahtlis on sahinat küll.

Oleme vahepealsete aastatega Sangaste vallast ja Sangastest kujundanud korraliku ja ka visuaalselt nauditava kihelkonnakeskuse. Meil on arstiabiga hästi, juuksur lõigub ja kohendab, apteek rohutab, säilinud on toruküte ja ehitatud kergliiklusteed.

Meil on noortekeskus, seltsimaja, pansionaat, korralik kool ja tegus lasteaed. Ettevõtjad võtavad ikka ette ja põllumees põlitseb edasi. Ja mis kõige tähtsam: ikka veel on inimesedki tegutsemas ja tarbimas.

Mida siis veel on vaja teha ja kust see kingake enim pitsitab? Eks ikka inimene tahab rohkem saada hoolt ja tähelepanu. Ta tahab võimalusi ise teha ja kaasa lüüa, tahab olla osa kogukonnast.

See peabki nii olema, sest rajuturumajandus ei ole meie rahva kood. Kogukondlikkus ja üksteisega enam arvestamine küll. Meile sobib skandinaavlaste moto, et riigist (vallast) peavad osa saama kõik, siis on rahu ja tasakaal.

Kuigi läksin teemast pisut eemale, on seegi just sama teema. Kõik peavad end vajaliku ja väärikana tundma! Ka meil.

Kogukonna väärt liige on ka see inimene, kel elus ehk parimal moel läinud pole või kes ka omamoodi on. Oleme üks pere ja anname üksteisele just selle, mida me anname. Mõelgem, et kas me ikka alati tahame lahti saada neist inimestest, keda kirume? Kas näiteks ilma natuke tavalisest rohkem napsu võtva, aga samas abivalmis ja hea südamega naabrimeheta oleks meie elu ikka lillelisem? Tegelikult ka? Kõik me oleme elemendid oma kogukonna mustris ja ühevärvilist rahvariiet pole meil olemas.

Selleks, et kogukonnas mühaks teotahe ja uhkus oma kodukoha üle, on vaja väärtustada nii tema inimest, ajalugu kui ka kodulugu. See ongi edasitegemise üks peavoolusid. Jätkata kultuuritraditsioone ja luua uusi, mäletada olnut ja ehitada tulevast.

Vaja on valmis ehitada monument rukkile, anda välja Sangaste raamat ning anda enam ruumi vallaasjus ja elamisevõimalustes meie endi noortele.

Me vajame uusi ja innovaatilisi lahendeid koolis ja lasteaias oma lastele parima pakkumiseks. Vajame tõhusamat transporti valla sees ja linnade vahel. Me vajame vinguva, ara ja anonüümse pealekaebaja asemele kodanikujulgust ja sirgeseljalisust. Vajame otseütlemist ning oskust teha ja ka taluda konstruktiivset kriitikat.

Ees on valimised ja siis kunagi ka haldusreform. Sangaste vajab võimalikult head ettevalmistumist võrdseks partnerluseks teistega. See tähendab tugevat kogukonda ja kokkulepitud väärtusi, millest saab alus liitumislepinguks kellega iganes. Sangaste vajab üksmeelt ja kokkuhoidmist ühiste huvide nimel. Me ei pea ja ega saagi just kõik üksteist pisarateni armastada, aga oma kogukonnaks ja pereks pidada küll nii, et meie ühishuvi parimal moel kaitstud oleks.

Vaja on ka värsket verd ja uut mõtet. Selleks innustaks kandideerima Volikokku ka nooremaid inimesi, naisi ja mujalt siiatulnuid. Et muster saaks kirjum ja pilk avaram. Ka mina ise olen ilma nututa kurgus valmis selleks, et tuleb keegi uuem ja värskem vallavanemaks. Kui on leitud väärikas inimene ja kogukond seda soovib, siis see ka juhtub. Seda näitavad sügisesed valimised ja uus kogunev volikogu. Sangaste asju ajan ma edasi igal juhul nii või naa, sest Sangastest on saanud minu kodu. Sangastes on minu süda.

Meil siin koos teiega on vaja läbi mõelda, mis on need tähtsamad asjad, mida saaksime ja suudaksime lähiaastatel ära teha. Selleks on vaja tagasisidet ja kaasalöömist. Vallavalitsus ja volikogu üksi ei suuda väikeses kogukonnas kõike ainult ise targasti ning vigadeta teha. Ikka kogukonna abi on ka vaja! Vingumine pärast ja paranoia enne ei vii kuhugi mujale, kui kogukonna kidumiseni ja konnalombistumiseni. Sellist Sangastet meil veel pole ja sellist me ka ei taha!