Auvõla tasumine algas nurgakivist
Võlgu on eestlased oma muuseumile olnud tõesti kaua. Oli ju 1909. aastal asutatud ERM leidnud ajutise ulualuse Vanemuise seltsimajas, Õpetatud Eesti Seltsi klaaskappides ning seejärel Gildi tänaval, praeguses Tartu linna polikliiniku hoones.
Muuseumi korteriprobleem oli isegi nii terav, et 1919. aasta alguses ei kohkutud abi palumast Eesti Töörahva Kommuuni punastelt võimumeestelt.
Algusest saadik kavandati ka oma maja ehitamist, kuid XX sajandi alguse tormilised sündmused tõmbasid neile plaanidele kriipsu peale.
1920. aastatel kolis muuseum Raadile, endisesse von Liphartide mõisa. Kuid mõis polnud ju muuseumiks rajatud. Noor soome kirjamees Tatu Vaaskivi tajus muuseumi külastades seal valitsenud vastuolu.
“Kas võisid selle lossi aadlidaamidest asukad iial ette kujutada võimalust, et nende siidist kiiskavad garderoobid kuhjatakse täis orjarahva oma kultuuri ja et uhked saalid, mille poleeritud põrandat polnud kunagi puudutanud maamehe saabas, täituvad ajaratta veeredes alamrahva kolu ja tühja-tähjaga?” mõtiskles ta.
Teises maailmasõjas Raadi mõis purustati ning langes Nõukogude armee valdusse. Muuseum kolis Veski tänavale endisesse kohtumajja, kus mõistlikke näituseruume polnud ning hoidlad pigem ohustasid kui säilitasid kogusid.
Eesti Vabariik andis 1993. aastal muuseumile üle endise raudteelaste klubi hoone, millest sai praegune näitusemaja. Mõte püstitada Tartu kesklinna uus ja korralik muuseum (Põhja Konn) aga nurjus. Seejärel ebaõnnestus ELilt ehitamiseks raha küsimine.
30. aprilli õhtul pandi ERMi esimesele päris oma majale lõpuks ikkagi nurgakivi. Kui kõik hästi läheb, avatakse Eesti Rahva Muuseumi esimene päris oma hoone kolme aasta pärast.
