Meenutus: halbu inimesi ja pealekaebajaid oli palju vähem kui häid inimesi
Sama võis kinnitada ka nüüd juba lahkunud õde Linda, kes oli koos perega 1955 aasta märtsini metsas ja kelle olukorrast teadis sadu inimesi, kuid 11 aastat neid kätte ei saadud!
Minu arhiivist pagemine oli määratud päeva kõige rahvarikkamale ajale. Majast tuli ju ära minna, sest ega Beskov loll ei ole, küll ta lõpuks ikka aru saab, kus ma olen. Kuskilt toodi mulle tavalise talunaise riided ja suur turukorv, maskeerisin ennast kõvasti vanemaks. Kolleegidel oli kõik täpselt ette valmistatud, Mutli pidi Valgistet kinni pidama, sest minu tee viis tema uksest mööda. Raamatupidaja Maimu Kaldoja pidi kõndima tükk maad minu ees ja teesklema kingapaelte sidumist, kui midagi kahtlast märkab. Möödusin ladudest, laomehed nagu tegid oma tööd, aga kõik saatsid mind silmadega.
Teiste hulgas oli ka Palmre Jaan, kes kunagi mulle ütles, et niikaua kui mina siin olen, võid siia alati tagasi tulla.
Kaubamehed laadisid kaupa ja salamahti noogutasid. Süda tahtis katki minna, hirmus kahju oli sealt ja nende inimeste juurest ära minna, sest see oli ju minek igaveseks.
Järve ääres ootas Arno autoga ja viis mind õhtuni ühte tallu, hilisõhtul sõitsime Pärnusse.
Mul ei olnud aga õieti kuskile minnagi ja siis otsustasin, et võtan julguse kokku ja lähen oma kunagisse koju pr Induse juurde Ilvese tänavale, kuigi ta oli ju peaaegu võõras. Rääkisin oma olukorra ära, ta võttis mind hästi vastu ning ma jäin sinna seniks, kui Arno Kersti mulle järele tõi ja perenaine meile ka natuke riideid sai saata.
Siis hakkasime Kerstiga ringi rändama, küll Tõstamaal kooliõe juures, küll Hallistes Masingute peres, Pillapalus Vahemetsade talus, Linda-Oskari pool ning lõpuks Viljandis. Jõudsin Viljandis juba tööle hakata, kui ühel päeval ilmus välja Kalju Kartau koos kaadriosakonna juhatajaga ja see näitas näpuga minu peale. Lahkusin hetke pärast, võtsin Kersti ja põgenesin Vajangule Linda juurde.
Sinna jäin ka pidama ja abiellusin, 1950. aastal sündis Rita, 1953. aastal Raul. Vanade aegade kaja lõi jälle sisse 1955. aasta märtsis kui meid kõiki kinni võeti, aga Stalin oli surnud ja see kõik kestis ainult ühe päeva. Ares tuli mu juurde „vana tuttav" Kilingi-Nõmmelt Kalju Kartau ja ütles irvitades, et „ikkagi saime su kätte!" Saatsin ta kuu peale.
Miki ja Eeri said mõlemad 25 aastat „relvastatud banditismi" eest ja kuulumise eest „Relvastatud Võitluse Liitu". Eeri ei olnud sellest organisatsioonist igal juhul kunagi midagi kuulnud, aga mida see luges.... Imekombel tulid mõlemad vennad laagritest ja sunnitöölt tagasi. Linda tuli koos Oskari ja Tiiduga metsast välja, ema ja Kalju tulid Tomski oblastist tagasi ja kõik saime uuesti kokku 1957. aastal. Kalju, kes suri 2010. aasta kevadel, on kirjutanud oma Siberi mälestusest ka raamatu „Olin vaene Venemaa kolhoosnik". Isa ja onud jäid Sosvasse nagu enamik eesti politseinikke.
Pere jäi meil ühtseks, ühendasid koos läbi käidud tee ja laul. 2009. aastal laulsid meie lapsed koos oma laste, lastelaste ja peredega üldlaulupeol ühe kollektiivina sugulaskoor Ausmaa nimega. See pidi olema eesti laulupidude ajaloos esimene koor, kus kõik liikmed on omavahel sugulased.
Mind palju aidanud kooperatiivi autojuhi Arno Volli poeg dirigent Toomas Voll oli üks žürii liige, kes meie koori lauluoskust kontrollis ja ta olevat rahule jäänud. Olen meie koori üle väga uhke ja õnnelik, hoolimata sellest, et endal jäi esimest korda 1938-st aastast alates laulupeol lauljana osalemata.
Jalad enam rongkäiku ja kaare all seismist ei kannata, aga eks ma hinges laulan kaasa, niikaua kui päevi antakse.
Tööalaselt jäin kaubandusega seotuks kuni pensionile minekuni ja olin 30 aastat Lääne- Virumaal erinevates poodides kaupluse juhataja.
Saarde ühistu periood on aga sellest pikast ajast täiesti erinev, sest jättis jälje kogu mu elule ja maailmavaatele.
Õppisin midagi väga tähtsat ja lihtsat: „Hea töö on head inimesed sinu ümber!"
Lõpp.
