Ellen Nossenko – Juuru Lasteküla juhataja

Juured

Sündisin ühel kevadpäeval, 9. aprillil Tar­tu linnas. Perekond, kuhu ma saabusin, oli lõpuks (kui perre sündis mu viimane vend) 7-liikmeline ja olen ääretult õnne­lik, et saatuse tahtel sündisin just sinna. Minu vanemad olid väga musikaalsed, ema oli lõpetanud gümnaasiumi medaliga ning valdas mitut võõrkeelt. Meie kodus kõlas tihti mitmehäälne laul ja ema klaveri­mäng. Harvad ei olnud õhtud kui ema-isa laulu saatel uinusin, pisarad silmis, ja se­da lihtsalt sellepärast, et oli hingematvalt ilus. Kodus korraldati luuleõhtuid, kont­serte ning isegi etendusi. Tänu isapool­sele vanaemale sain aga osa karjalapse elust ja maatöödest. Õppisin lehma lüp­sma ja heina tegema. Suved ja koolivaheajad möödusid ikka tööd tehes kaunis Kavilda orus Tartumaal.

Haridus ja haritus

Keskkool Tartus ja kõrgkool Tallinnas. Kesk­koolis tegelesin ka aktiivselt spordiga ning võitsin isegi 7 medalit ja seda nii raskel alal nagu akadeemiline sõudmine. Prak­tiliselt kogu oma elu olen õppinud. Õppi­nud pedagoogikat, psühholoogiat, õige­kirja, suhtekorraldust, kriisireguleerimist, nõustamist ja veel paljut muud huvitavat ja vajalikku, kuni projektide kirjutamise­ni välja. See tundus toona ja ka praegu nii loomulik, et tuleb õppida. Õpetas muidu­gi ka elu ise ja iga töö.

Ametid

Pärast kooli oli otsimiste ja eneseleidmiste aeg. Töötasin sekretärina, lasteaia muu­sikakasvatajana, koolis kehalise õpetaja­na, kultuurimajas nii kunstilise juhi kui juhatajana ning toonase TPI üliõpilasklu­bi poliitmassilise töö osakonnajuhatajana. Oli see üks huvitav aeg, mis pakkus väga palju nii vaimule kui hingele. Siis aga su­keldusin olude sunnil hoopis haldusesse mis tundus alguses kohutavalt julm ja kalk ala, eriti kui võrrelda seda minu en­diste, muusikat ja üritusi pilgeni täis te­gemistega. Töötasin sel alal 16 aastat. Te­gelesin remontidega ja võtsin ehitajalt vas­tu ka ühe uue 45 korteriga elumaja. Kokku­võtvalt võin aga öelda, et ka see aeg oli väga õpetlik ning huvitav ja mitte sugugi nii külm. Siis aga taas kõrgkooli ja see­kord õppekorraldusse. Mulle meeldis see töö, arvasin, et jääb mu viimaseks enese­teostuseks, kuid eksisin. Saatus tahtis tei­siti ja ühekorraga olin Saksamaal, kus hool­dasin peredes vanureid. Õigem oleks öel­da kohe, et Baierimaal. Sealne keel erineb saksa keelest sama palju kui meil seto või võro keel. Kujutage ette venelast, kes on eesti keele kuidagi selgeks saanud ja siis saatke ta Setomaale ja käskige suhelda. Minul oli sama tunne. Töötasin seal üle aas­ta ja tutvusin toredate peredega. Otsisin saksa täpsust ja „ordnungit", kuid ega ma leidnud. Leidsin samad probleemid, mu-red ja rõõmud, mis siingi. Kohtusin ääre­tult vitaalsete vanaprouade ja härradega ning saatsin neist 3 viimsele teekonnale. Tahtsin koju.

Juuru

meeldis mulle esimesest silmapilgust. Kau­nis kirik, uhke gümnaasium, lasteaed ja rahvamaja - kõik vajalik. Kui esimesel aas­tal sõitsin tööle Tallinnasse, siis pärast Saksamaalt naasmist olin rõõmus, et töö­koht on näha koduaknast. Kaks kuud töö­tasin vanemkasvatajana ja sain aru, et see pole see, mida ma tahaksin teha. Kind­lasti mängisid minu lahkumises mingit rolli ka kasvandikud. Tööle asudes arva­sin, et tegu on lastega ja soov lapsi aidata ja toetada on minus alles tänini. Selles ko­dus aga oli tegemist katkiste noorte mees­tega ja nendega ei osanud ma midagi peale hakata. Kuna Saksamaale oodati mind väga tagasi, mõtlesingi naasta. Siis aga sain uue väljakutse, kui kandideeri­sin lasteküla juhataja ametisse. Kaks kuud on möödunud nagu üks nädal. On olnud rõõme ja muret. Loodan väga, et lapsed, kes vajavad hellust ja hoolt ja kelle elus on hetkel rohkem muret, leiavad meid üles ja saavad lõpuks lastekülas endale armastava ja turvalise kodu.