Kettuneni jälgedes 100 aastat hiljem
Materjali kogus noor keeleteadlane Kodavere ümbruses aastatel 1909-1911. Esimesel aastal saabus ta Tartust aurulaevaga Kallastele, sealt jalgsi piki kallast Kodaverre ja leidis head keelejuhid Sääritsa külas. Need olid kalur ja laulumeister Kaarel Kurs ja tema tütar Anna. Teisel suvel tuli ta Tartust ostetud jalgrattaga ja sõitis sellega läbi kogu murdeala.
Kümograafiliste uurimiste tegemiseks pidi Anna sõitma Helsingisse. 1911. aastal töötas Kettunen Alatskivil. Alatskivile tuli ta suuskadel. Korteri leidis Kettunen Friedrich Kärneri vastvalminud majas. Keeletööd käis ta tegemas valla vaestemajas Torukülas.
Vabadussõja päevil osales Kettunen juhtivalt Soome sõjalise abi korraldamisel Eestile. Ta oli vast loodud rahvusliku Tartu Ülikooli professor 1919-1924. Tema kaks last on maetud Tartusse Pauluse surnuaiale.
Ka pärast nn raudse eesriide langemist jälgis ta Eestis toimuvat. Rahva Hääle kohta ütles Kettunen: "On ime, et nii väike leht saab endas mahutada nii suuri valesid".
Kettunen jäi oma mõlemale armastusele, Soomele ja Eestile, truuks kuni lõpuni. Ta suri 26. veebruaril 1963. aastal Läänemerel laevaga Stockholmist Eesti Vabariigi 45. aastapäevalt naastes.
Kettuneni keeletööst Kodavere kihelkonnas pajatab Ann ja Andrus Kilgi film „Kettunen ja kodavere murrak", mille esitlus toimub muuseumiööl Liivi muuseumis.
Perekond Kilk on teinud pea 100 videot. Mitmed neist on leidnud tunnustust rahvusvahelistel amatöörfilmide festivalidel. Alatskiviga seotud videoid saab laenutada paljudest raamatukogudest.
Kettuneni mälestusi Jüri Valge tõlkes koos põhjalike kommentaaridega võib lugeda väljaandes „Akadeemia" 2006 nr 2.
