JA NÜÜD NAD LÕPETAVAD, kellega mina alustasin oma tööd kooli kohvikus 2001. aastal. Imelised lapsed meie Alatskivi koolist - nad on nii eredalt meeles, kellega ma kohvikus kohtusin - mu elu kõige toredam ja suurem kollektiiv 300 õpilast oli siis. Iga päev läksin rõõmuga tööle, et jälle nendega suhelda.
Alati naerusuine kohvikutädi Lilja
FOTO: Erakogu
Nad aitasid mind raskel ajal, kui tulin Tallinnast maale elama n-ö valge lehena, ei tundnud kedagi. Olen väga tänulik Külli Mustale ja Aigne Taskale, et sain kooli tööle.
Olin uus nagu need arglikud esimese klassi lapsed siis ja oma sõbralikkuse ja uudishimuga olime üksteisele toeks.
Nägin seda klassi sirgumas 6 aastat - algul kahe paralleelina ja varsti juba ühe suurena.
Kord juhtus väga südamlik episood. Minu juurde tuli esimese klassi õpilane, väike tüdruk, ulatas mulle oma sõbramärkmiku ja ütles: „Kohvikutädi, kirjutage mulle midagi mälestuseks!" Ma küsisin, kas ma olen siis sinu sõber ja ta ütles JAH. See juhtum jääb eluks ajaks meelde ja nüüd ta lõpetab keskkooli juba täiskasvanud ilusa neiuna. Nagu kõik teisedki, kes on väga muutunud välimuselt, aga kelle kooliaega jäid vahetunnid kohvikus, suhtlemine ning esmased kokkupuuted arvestusega, kuidas tulla toime pisikese taskurahaga ja olla iseseisev.
Mingu teil elus hästi! Olge alati sõbralikud, tähelepanelikud ümbritsevate inimeste suhtes, heatahtlikud - hea tuleb alati mitmekordselt tagasi.
Õnne ja edu teile elus! Endine kohvikutädi Lilja