Kuidas ma jõudsin tiitlivõiduni

Sel aastal peeti veteranide Euroopa sisemeistrivõistlused kergejõustikus Hispaania linnas San Sebastianis. See oli sama linn ja sama hall, kus täpselt kümme aastat tagasi, 2003. a märtsis sain oma elu esimese Euroopa meistrivõistluste medali, tookord hõbeda viievõistluses 50-aastaste grupis. Seekord siis kümme aastat vanemana olin jälle viievõistluse stardis koos 14ne kaaslasega üheteistkümnelt erinevalt maalt.

Viievõistlus algas lootusandvalt - võitsin esimese ala tõkkejooksu, teisel alal kaugushüppes olin küll teine, kuid kaotasin ala võitjale poolakale Julian Pelkale 40 sentimeetriga. Peale kahte ala oli tema 82 punktiga ees. Kuulitõukes olin samuti teine, võitis jälle poolakas, kelle edu kasvas minu ees 100-le punktile. Neljas ala, kõrgushüpe oli minu nõrgim, jagasin 3.-9. kohta ja enne viimast ala 1000 m jooksu arvestasin ainult teise kohaga, kuna poolakal oli juba 127 punktiline edu. Minul jälle turvaline 100-punktiline edu järgnevate ees. Lõpetasin 1000 m jooksu rahulikult kolmandana ja - oh üllatust! - poolakas kaotas jooksus mulle 22 sekundiga ning tulingi Euroopa meistriks. Poolaks hävis mulle lõpuks 35 punktiga. Kolmandaks tuli soomlane Anti Mero. Selleaastane kuldmedal oli kümnes tiitlivõistluste medal ja kuues kuld Euroopa ja maailmameistrivõistlustelt. San Sebastianis said eestlased kokku 4 kulda (peale minu veel Mati Tiidre M70 teivashüppes ja Eha Rünne N45 kuulitõikes ja kettaheites) ja 3 pronksi.

Oktoobris toimuvad maailmameistrivõistlused Brasiilias Porto Alegres, kuhu läheb ka 26 eestlast. Kuna võistlusreis Brasiiliase on küllalt kulukas ja toetavaid sponsoreid pole leidnud, siis seda võistlust pole ma ka plaani võtnud.