Mälestusi Urgelt III: Johannese ja Roosi romantiline lugu
Urge oli tol ajal võrdlemisi mahajäänud kant. Kangru talu oli kõige jõukam, teised talud tagasihoidlikumad.
Tähelepanu vääris ainult haridusallikas, ministeeriumikool Urgemäel, kus Mühlbergide peretütred ja ilmselt ka poeg hariduse said. See oli vana, õlgkatusega talutare, kolm klassi ühes toas.
Koolijuhatajaks oli Ernesaksa nimeline mees. Praegu meenutab seda kohta lihtne mälestuskivi. Samas oli Urge küla naabruses mitu mõisa: Tohisoo, Salutaguse ja Kohila mõis.
Kohila alevini jäi kolm kilomeetrit, aga tee Tallinnasse, kuhu oli 35 km, jäi päris kodu lähedale.
Ilmekalt kirjeldab Erna oma päevikus 1920. a Urgelt Tallinna sõitu.
Oli kolmekuningapäeva õhtu, valmistasin end linnasõidule. Kraadi järgi just külma polnud, kuid õhtul tõusis kange tuul. Panin juba valges koorma valmis ja kella 11 aeg hobuse ette ja linnasõit oligi käes. Kõik magasid rahulikult, meie isaga pidime teele minema. Läksime Kangru kaudu maanteele välja.
Tee oli sügav, lumine ja hobune kohkus, sest ei olnud ennem öösel temaga teel käinud. Mets kohises õudselt, lumelagendikul jooksid kiirelt varjud.
Hobune läks üha tasa sörkides edasi, mõlemile poole maanteed vahtides, kust paksust metsast pilkane pimedus välja irvitas. Mõnes kohas maanteel lösutasid hangede vahel üksikud hurtsikud. Ka ühtki teist linnalist ei olnud koos meiega sel pikal linnateel. Isa seletas mulle sellest ümbrusest ja nende elanikkudest, nende seas ka Väljaotsa saunast, mis just nii ümberkukkumas ei olnudki, kui seda kirjeldatakse.
Teine pool Tagadi peret olid paksud metsad. Tee ääres metsast paistis nagu tuli ja nagu liiguks inimese kogu puude all. Külm hirmuvärin käis läbi keha. Kuid see oli paljas mõte. Linnale ligemale jõudes hakkas ka teisi linnalisi teele ilmuma. Peatasime ühe trahtri ees ja siis jälle edasi. Tuli hommik, kuid linn oli ikkagi kaugel. Oli külm, tõmbasin end kägarasse kapsatünni. Viimaks paistsid üle männimetsa linna tornid, kuid tee oli veelgi pikk. Alles valges jõudsime linna, st et hobusega linnasõit kestis umbes 8 tundi.
Kuigi Johannese elu algas Urgel 1914. aastal, aitavad Erna mälestused luua ettekujutluse sellest kandist. Linna sai pisut kergemini ka, nimelt läks ju raudtee Kohilast läbi, ainult kolm kilomeetrit kõndi või hobusesõitu ja raudruun viis juba Tallinnasse.
Ju siis oli Erna isal vanal Mühlbergil endal tarvis hobusega linna minna ja Erna läks lihtsalt kaasa. Sel aastal õppis ta Tallinna Ühisgümnaasiumis.
Peremehega sai Johannes hästi jutule, teda huvitasid kõik tolleaegsete talude probleemid. Eriti ärgas oli ta uuenduste peale nagu iluaiandus ja aiandus. Siiani on meil alles vanaisa aiandus- ja mesindusajakirjad. Ainult tütardega olid imelikud lood.
Nemad olid saanud väga range ja ontliku kasvatuse. Olga ja Roosi olid küll natuke linnas käsitöökoolis käinud, aga muud meelelahutust kui pühapäeviti kahekesi jalgsi 10 km Hageri kirikusse ja tagasi polnud neile ette nähtud. Ega külapoistega ka eriti semmida tohtinud. Roosi oli väga vaikne ja vähese jutuga. Ega ta Johannesega eriti midagi rääkinudki. Ikka oli tema isa külalisega see põhiline jutuajaja. Kui Johannes ükskord palus Roosit ennast saatma tulla, siis ähvardas ema koera kallale ässitada.
''Sina ei tohi enne mehele minna, kui mina surnud olen. Kes mind põetab, kui haigeks jään," oli ema karmisõnaline.
Mitu korda, kui Roosi põllult töötamast koju tuli, kuulis ta emalt, et jälle see vabrikumees, st Johannes oli neil käinud, aga ei mingit küsimist Roosi kohta või siis ei räägitud talle. Aeti lihtsalt peremehega juttu.
Ühel päeval, kui õekesed kirikust koduteele asusid, hakkasid nendega kaks noormeest juttu ajama. Üks oli Lohu mõisa viinameister Olev, kes kolm aastat vanema Olgaga sõbrunes. 1912. a olid Olga pulmad.
Ilmselt meeldis Roosi Johannesele rohkem. Vanad fotod näitavad, et ta oli kena noor naine ja kõik mäletasid teda kui väga heasüdamlikku inimest. Roosi oli peale Urgel asuva külakooli ka kaks aastat Tallinnas käsitöökoolis käinud. Siiski liikus Johannes selles talus tervelt seitse aastat kui lihtsalt majasõber.
Alles 1914. a meenutab vägev pulmapilt, kus noorpaariks Rosalie Mühlberg ja Johannes Riiman.
Vanaema Roosi hoidis terve elu kapisahtlis lehekest kirjaga: „Te olete kena ja korralik neiu. Tulge mulle naiseks."
Selle oli Johannes talle salaja pihku pistnud. Kui minu ema uuris, et mida sa siis vastasid, ei osanud vanaema midagi öelda. Vist mitte midagi.
Kas tõesti oli kohusetunne vanemate ees nii suur ja naiselik ülim tagasihoidlikkus, mida tol ajal mõnedes peredes ontlikuks peeti, mängisid oma rolli? Ega Johannes polnud vaene mees. Tal oli vabriku töölisena panka pandud kenake summa, aga ilmselt päris talu ostmiseks sellest ei piisanud. Pildid näitasid, et ta oli ka meeldiva väljanägemisega, hakkaja ja arenemisvõimeline inimene, aga minu ema teada ei olnud neil enne pulmi mitte ühtegi ühist koosolemist, pikemat jutuajamist või semmimist nagu tänapäeval nimetatakse.
