Ajateenistuses ei ole isiklikku saavutust

Kui poisid pioneerikasar­mu toimkonna ruumi ees sirgelt ootavad ei tea nad, mispärast Kirde Kaitsering­konna teavitusosakonnast nendega rääkida tahetakse.

Veidi väsinud moel veavad sõdurid end trepist üles, õp­peklassi. Üks neist, oktoob­ris ajateenistust alustanud pioneer-laskur Oliver Saar on entusiastlikult meelesta­tud, et vallalehte saab. Teine, juulis Tapale teenima saade­tud pioneer-autojuht Taago Glase aga märksa tasasemalt ootamatu huvi osas häälesta­tud. Poisid on äsja maastikult tagasi kasarmusse jõudnud. Lõviosa teenistusest läbitud, aeg möödub kiirelt kuigi päevad on üsna rutiinsed, täheldavad nad. Igapäevaselt miinivälju rajades valmistu­takse suurõppuseks Kevad­torm. „Põhimõtteliselt 8-9st hommikul on välja minek ja õhtul 4-5st jõuame tagasi, siis on asjade hooldus, õhtusöök ja vaba aega," kirjeldab Saar tavapärast pioneeride päeva­kava.

Esimest kahte ja poolt kuud kaitseväes meenuta­des valdavad nii Glaset kui ka Saart kahetised mõtted. Ühelt poolt kilplaslik miinide tassimine, päevade venimine, väljalubadest ilmajäämine, pealesunnitud kiirustamine hommikul ärgates või söö­misel. „Kaks esimest nädalat oli tõesti päris raske mul nii kiiresti süüa," tõdeb Glase. Kõik see poetub poiste huu­lilt rõhutatud ettevaatlikku­sega, et öeldu ometi nende edasist teenistuskäiku ei mõ­jutaks. Samas vaheldusrikas elurütm, suvised metsalaag­rid, täis kõht ja ühtne side erineva taustaga inimeste va­hel on sõduritele pakkunud ka märksa positiivsemaid toone. „Siin ei ole isiklikku saavutust, kui tahad midagi ära teha, pead tegema koos jaokaaslastega," seletab rea­mees Saar, kuidas teenistus­kaaslastega paratamatult side tekib. Kaitseväe distsipliin on juured ka poiste tsiviilellu rajanud. Tänu sellele on nen­de toad ka väljaloal korras ja riided varasemalt korrektse­malt volditud.

Poisid soovitavad tule­vastel ajateenijatel püüda na­tukenegi füüsiliselt teenistu­seks ette valmistada, aga pole ka hullu kui seda ei tehta, sest tõstetud koormusega harjub iseenesest, ütleb Saar. Sõduri baaskursuse (SBK) lõpus on enamik ajateenijaid parimas füüsilises vormis, aga pärast seda hakkavad kõik nõrge­maks jääma, sest väheneb kohustuslik füüsiline aktiiv­sus. „SBK ajal käisime igale poole jala," sõnab Saar ning peab lõpurännakut enese­ületuseks, „tsiviilis ma isegi mõelnud selle peale, et 60 kilomeetrit jala käia, poleks arvanud, et ma jõuan."

Noormehed soovitavad ajateenistusse tulla suvel. Siis küll pikemaks, aga aega saab mõnevõrra kasulikumalt vee­ta. Saades nooremallohvit­serina juhtimiskogemust või siis riigi kulul autojuhilube.

Pioneeripataljon on loo­dud noormeestele, keda huvitab lõhkamine ja ehita­mine. Või siis lammutami­ne ja uute asjade loomine, kuna just pioneerid on need mehed, kellest sõltub lahin­gutegevuse käik - omadele tuleb rajada sõiduteid ning vastaste liikumise peatami­seks neid jälle lõhata, ehitada veetakistusi ületavaid sildu, kaevata jalaväelastele kaevi­kuid, et mehed ikka jõuaksid võimalikult kaua vastupanu osutada.