Õppida on tore ka väljaspool koolimaja
Kui koos uue õpetaja Mihkliga Soomaa külastuskeskusest olid matkal käitumise reeglid üle korratud, võis koprarajale asuda.
Matk algas sügavas ja hämaras kuusikus, kus saime uurida ja täristada rähni trummi ning vaadata, kuidas põder puud koorimas on käinud. Paks metsapind oli kaetud oravate lutsukommidega. Mis need on? Nii kutsuvad loodusemehed oravate näritud käbisid.
Mööda laudrada liikudes jõudsime värviliste siltidega tähistatud puudeni. Need märgid näitasid aastate kaupa veetõusu. Mõõtsime, kas 2010.a veetõusu ajal oleksid lapsed sellel rajal kah välja paistnud - tulemused näitasid, et ainult mõnedel pikematel oleks peanupp paistma jäänud.
Vahepeal tekitas õpetaja Mihkel söögipausi - aga süüa sai ainult loodusest kättesaadavat: noori kuusevõrseid ja pärnapuu pakatavaid pungi. Kõik me nosisime neid ja oli üpris maitsev vahepala.
Märkamatult jõudsime metssigade sööklasse, kus sead maiustavad oma lemmiktoidu tammetõrudega. Kogu maa oli üles tuhnitud. Siis nägime puude all tehtud laastutööd, see oli rähni sepikoda.
Looduse häälte kuulamiseks panime silmad kinni ja suu lukku. Ja kuulasime. Oli tore teada saada, kes mida kuulis - lindude siristamist, mingit krabinat või hoopis pudeli korgi avamise häält. Koprarajal nägime, milliseid suuri puid see vägilane oli suutnud langetada. Kui puhtalt, koonusjalt ta puutüved ära suudab närida. Millise suure pesa ja millise tammi olid nad meisterdanud!
Erilist elevust pakkus aga üks õpetaja Mihkli õpetatud huvitav elutarkus puhuks, kui metsas "häda" peale tuleb. Nüüd teame, kuidas looduses käituda nii, et mets ikka puhtaks jääks. Muljeid on palju ja ega kõike jõuakski siin ära rääkida.
Pilte sai oma nutikate telefonidega ohtralt tehtud.
Ja makromaailma uurimine oli ka lahe - luubid peos uuriti käpuli-kükili oma ninaalust maad - küll putukaid ja mutukaid, sammalt ja okkaid. Mängisime ka üht paarismängu, kus üks sidus teisel silmad kinni ning talutas ta ühe puu juurde. „Pime" pidi kompimise teel kirjeldama puud (fotol). Siis talutas nägija ta eemale ning kui side võeti silmilt, tuli leida puu, mida kombiti.
Selle kauni ja õpetliku koolipäeva lõpuringil sai igaüks öelda, mis talle meeldis ning mida ta õppis.
