Loomad meie ümber - Valguta Lasteaed-Algkooli tegevusest 2012/13 õppeaastal
Kuna saime õpetajate poolt kirjutatud projektile rahastatuse, planeerisime kogu aasta läbivaks teemaks loomade tundmaõppimise, lisaks saime võimaluse külastada erinevaid paiku Eestimaal ning tutvuda ametitega, mida loomadega tegelevad inimesed peavad.
Sügisel alustasime kõige lähemalt ja kõige väiksematest - pargis toimus õuesõppetund selgrootutest ja kahepaiksetest. Tunni alguses väitsid lapsed, et ümbruses ei ole ühtegi looma, aga hiljem võeti oma sõnad tagasi - uurida sai ämblikku ja vihmaussi, sipelgat ja tigu, liblikat ja konna. Kõik sellesama pargi elanikud, kes ajutiselt õueklassi näidisteks toimetati. Lisamaterjali tutvustasid õpetajad. Muusikaõpetaja oli pärast tundi väga uhke oma uute teadmiste üle vihmaussi kohta!
Septembris võtsime ette esimese pikema reisi Põlva- ja Võrumaale. Tutvusime Meenikunno raba eluga ja külastasime põnevat Jaaniraotu talu, mille pererahval on tänuväärt hobi kasvatada nii kodumaiseid kui eksootilisi loomi, peamiselt linnuriigi esindajaid. Arvatavasti sai nii mõnigi laps pähe mõtte, millega suureks saades tegelema hakata. Kenas piknikupaigas maitses pärast pikka matkapäeva koka poolt kaasapandud mulgi puder imehästi!
Esimese veerandi lõpus jõudsime külastada ka Elistvere loomaparki Jõgevamaal, mis on viimastel aastatel läbi teinud põhjaliku uuenduskuuri, aga pakub kohtumisrõõmu vanade tuttavatega, eeskätt karu Karoliinaga. Kaasavõetud külakostist - tammetõrudest, porganditest, kapsastest jätkus asukatele pikaks ajaks, sest tänu lastevanematele olid kingikotid kopsakad.
Veebruaris üritasime Eesti metsades elavaid loomi kohata vabas looduses, kuid VVVSi poolt korraldatud matkadel tuli leppida vaid väljakuulutatuga - jälgede uurimisega. Seegi oli põnev! Mõistame, et loomade jäljed võivad olla mitmekesised - lisaks jala- ja sabajälgedele lumel võib näha ka söömise ja magamise märke, samuti seda, mis pärast söömist ja seedmist maha jäetakse. Või seda, kuidas rebane oma territooriumi märgistab.
Spordikotitäis loomakesi käis külas ka koolis. Ootasime põnevusega, keda Toomas Prantsibel oma reisipaunast välja võtab. Selgus, et kui püsivust ja huvi on, saab kodus kasvatada ka roomajaid, ja kui rahulikult olla, saab neid ka sülle võtta ning ümber kaelagi panna.
Õnneks tunnevad maalapsed veel ära hobuse, lamba, lehma ja sea ning neid pole vaja eraldi tundma õppida. Sellegipoolest käisime kahte viimast kodulooma siiski Teedla ja Rannu farmides vaatamas. Tegemist on paikadega, kus eelpool nimetatud asukaid on sadu ning erinevas suuruses ja vanuses. Keegi meist ei jätnud ohkamata "Küll on armas!" või "Oi, kui suur!". Imetlesime sealsete inimeste rasket ja tänuväärset tööd ning rõõmsat meelt. Nii mõnigi lastest arutas, kumma farmi ta endale kunagi töökohaks valib. Rõõm kuulda!
Ees on ootamas veel mitu huvitavat päeva. Kui kõik rändlinnud on tagasi jõudnud, uurime, kes neist meie kooliparki on elama asunud. Mai lõpus toimub suurim üritus- ekskursioon Tallinna loomaaeda.
Kõikide õppepäevade jooksul on vaja olnud teha ka märkmeid ning uurida lähemalt mõnda looma või kindlat kehaosa - kas saba, nokka või jalga. Ikka selleks, et arendada vaatlusoskust ning osata kunstitunnis nähtu joonistusse ja eesti keele tunnis juttudesse - luuletustesse panna. Kunstiõpetaja käe all valmivad toredad loomapildid, mis hakkavad pilku püüdma meie projekti lõputöös - 2014. aasta kalendris. Õpetajate poolt koostatud töölehti saavad edaspidi kasutada kogu Eesti õpetajad.
Toimunud üritustest saab näha fotosid kooli kodulehel. Loodame loodus- ja keskkonnahariduslike tegevustega jätkata KIKi toel ka tuleval õppeaastal.
