Suurte lootuste järel tuli Sadukülla surm
Juba eemalt paistavad odrapõldude tagant lumivalged hooned. “Need on taanlase laudad,” jutustab Nikolai Brõznjov, kes taanlase põllul Belarussi järel astudes kive korjab. Kive on nii palju, et mõne koha peal peab traktor lausa peatuma.
“Neid tuleb aina juurde,” seletab Kolja, rääkides Härjanurme Mõisa OÜ lautadest.
Ka erisugust rahvast tuleb siia. “Kohalikku tööjõudu pole võtta,” jutustab Liilia Eres, kelle vanem poeg töötab taanlase juures. “Noored poisid, kes mõni aasta tagasi kooli lõpetasid – üks sai hiljuti veel isaks – istuvad trepi peal ja ootavad Norrasse minekut.”
“Enamik käib mujalt,” jutustab elupõline raamatukogu juhataja Inna Kübarsepp. “Raamatukogus ei käi neist keegi.”
Matusemeeleolu
Kesk-Eestis asuv Saduküla pole mingi päevatagune kolgas, 182 elanikuga on see Puurmani valla suurim, ehkki keskusest kaugeim küla.
Punastest tellistest koolimajas valitseb sellele vaatamata matusemeeleolu. Veel paar nädalat, ja 247 aasta vanune õppeasutus paneb oma uksed lõplikult kinni. Viieteist aasta eest õppis siin üle saja lapse, praegu ainult seitse.
Häda pole midagi!
“Milles küsimus? Kui ma Ameerikas käisin, oli seal sama suur farm kui siin ja viis inimest,” jutustab Saduküla sovhoosi viimane direktor Mart Tooming. “Ühtegi koolimaja polnud lähemal kui 50 kilomeetrit.”
