Joa loss lööb taas särama
Joa loss ootas pikalt oma aega. Pärast korduvaid nurjunud oksjoneid ostis lossi Andrei Dvorjaninov. Küsimusele, millal tekkis huvi Keila-Joa vastu, vastas ta koos abikaasa Marjega: „Mõte tekkis meil Windsori lossis, kus vaatasime Euroopa meistrivõistlusi ratsutamises.
Koht oli väga õnnestunult valitud ja võistluste korraldus parim seni toimunuist. Leidsime, et ka Eestis võiks olla mõis, kus oleks hea nii inimestel kui hobustel. Joa oli siis müügis. Kuna elame siin lähedal Meremõisas, käisime sageli lossi ümber ja pargis jalutamas."
Andrei ja Marje on mõlemad vabaaja ratsutajad, küll on aga kirglik ratsutaja nende tütar Nele.
1833. aastal valminud ajalooline Schloss Fall on üks Eesti varasemaid ja stiilsemaid neogooti stiilinäiteid. Peale selle on lossil põnev ajalugu. „Joa loss oli noore arhitekti Andrei Stackenschneideri esimene iseseisev töö, oma kuulsad Peterburi paleed projekteeris ta hiljem," ütleb Andrei. „Ermitaaž on tema tööde kohta andnud välja mahuka raamatu, mis algab Joa lossi joonistega.
Meil on vedanud, sest Peterburi muuseumides ja arhiivides on alles palju autentset informatsiooni ning nad on olnud alati abivalmis. See on ka arusaadav, sest Joa on neile lähedane mitmel põhjusel. Pealegi on Peterburil vanade losside taastamises rikkalikud kogemused. Kui on vaja olnud, oleme pöördunud ka Peterburi Kunstiakadeemia poole."
Joa lossi taastamistööd on kulgenud kaks aastat. Nii vana ja väärika hoone puhul on see väga lühike aeg. Kuidas on sujunud koostöö Muinsuskaitseametiga? „Väga hästi," väidab Andrei.
„Meie eesmärk on ju ühine - säilitada ja eksponeerida seda, mida on sajandeid tagasi loodud. Hea koostöö on meil ka Keskkonnaametiga." Vana taastamine on alati üllatusterohke.
Andrei räägib lossi merepoolsest rõdust, mille osad leiti maa seest. „Kui lammutasime sõjaväe ehitatud kinomaja, leidsime maa seest ühe rõdu detaili. Kaevasime käsitsi kogu ala läbi ja saime neid kokku 20. Tükkidest terviku sättimine oli kui lego kokkupanek. Palju peamurdmist oli Benckendorffi kabinetiga. Kõikides ülevaadetes kirjeldatakse seda kui ühe aknaga pimedavõitu pisikest ruumi.
Samas tundus meile, et Stackenschneider kavandas kabinetti kaks akent. Kui krohvi eemaldasime, avastasimegi kabineti teises seinas veel ühe, kinni müüritud akna. Ekspert kinnitas, et seda tehti juba Benckendorffi ajal. Ju häiris peremeest toas valitsenud tuuletõmbus. Taolisi üllatusi on veel."
Ringkäigul lossis räägib Andrei Dvorjaninov sellest, mis lossi tuleb. „Keldrikorrus saab olema muuseumi päralt. Lisaks Joa lossi saamisloole, Benckendorffi ja Volkonskite ajaloole tuleb muuseumi eraldi interaktiivne lugu 19. sajandi Euroopa riikide hümnidest. Joa on selleks sobiv koht, sest just siin kandis Aleksei Lvov esimest korda ette oma loo „Jumal, keisrit kaitse sa", millest sai tsaaririigi hümn. Väljapaneku juures hakkab seisma Lvovi vahakuju, keisri I tiibadjutandi paraadvormis, käes viiul ja poogen. Lossi esimesele korrusele tuleb restoran ja ruumid erinevate kontsertide ja muude ürituste korraldamiseks. Teisele korrusele tulevad Benckendorffi, Stackenschneideri, Imperaatori, Volkonskite sviidid ja kahetoaline hiina sviit sinna, kus asus kunagi nn hiina tuba."
Lossi sisustamisega tööd ei lõpe. Käsil on juba külaliste maja renoveerimine, oma järge ootavad tallid ja haljastus. Lossipoolne jõekallas on võsast puhastatud, mis avab kosele ainulaadselt kauni vaate.
8. juunil toimub koostöös Keila valla ja Lääne-Harju Koostöökoguga Joa lossi 180. aastapäevale pühendatud kontsert. See on järg traditsioonilisele rippsildade kontserdile, mis tänavu toimub lossi terrassil, sest kuulsad ketisillad on kuni suve lõpuni remondis.
